Antiikolümpia

Kerda Keevend

Olümpiamängude algus jääb sajanditetagusesse Antiik-Kreekasse. Olümpiamängud olid osa usulistest pidustustest. Kreeklaste tolleaegne elu oli religioonikeskne ja sport oli üks moodus näidata oma austust jumalate vastu. Kohalikke pidustusi oli palju, kuid neli ülemaalist pidustust, mida kutsuti ülekreekalisteks mängudeks, olid avatud kõikide atleetidele kõikidest Kreeka piirkondadest ja kolooniatest. Need olid Püütia, Nemea, Isthmose ja Olümpia mängud.

Kõik mängud olid pühendatud jumalatele ja need toimusid pühamutes või nende lähedal. Püütia mängud peeti Delfis Apolloni auks. Isthmose mängudega Korintoses austati Poseidonit. Zeusi austati Nemea mängudel Nemeas ja  olümpiamängudel Olümpias.

Võitjad üleateenalistel võistlustel Ateenas said autasuks amfora (kahe kõrvaga nõu), mis oli täidetud rafineeritud oliiviõliga. Sport ja sõda olid tihedalt seotud. Spordivõistlused aitasid end lahinguks vormis hoida. Püütia mängudel autasustati võitjaid loorberipärjaga. Nemea mängudel autasustati võitjaid värske selleri kimbuga. Isthmose mängudel autasustati võitjaid männiokstest pärjaga. Olümpiamängudel autasustati võitjaid oliivilehtedest pärjaga. Ülekreekalistel mängudel anti võitjaile lilli. Kuid kõige hinnatum oli olümpia oliivipuupärg, mille oksad olid lõigatud Zeusi templi taga kasvavalt pühalt puult Olümpias. Kuigi algselt olid kõik atleedid asjaarmastajad, said nad kõikidelt mängudelt (v.a. olümpiamängud) auhinnaraha ja neile maksti isegi osalustasu.

Kettaheide oli üks viievõistluse ala, mille hulka kuulusid veel jooks, kaugushüpe, odavise ja maadlus. Muud võistlusalad mängudel olid rusikavõistlus, kaarikusõit, kilbijooks ja hobuste võidujooks.

Oda oli võimas relv, kuid sportodad olid lahinguodadest kergemad. Muistsed kreeklased hoidsid oma oda nahksilmustest, mis oli põimitud või keeratud odavarre ümber. Kui oda peast ära lendas, keeras silmus end lahti, pannes oda pöörlema ümber oma pika telje.

Enamikel võistlusaladel võisteldi alasti. Ühe legendi kohaselt sai see alguse sellest, et kord kaotas üks atleet jooksu ajal oma niudevöö ja siis sai kõigile selgeks, et lihtsam on võistelda ihualasti.

Reeglina ei lubatud kuni II-saj-ni p.Kr. naisi mängudele võistlema. Olümpiamängudele ei lubatud neid üldse, isegi mitte pealtvaatajatena. Naistel oli Olümpias oma pidustus, mida korraldati iga 4 aasta tagant Zeusi naise Hera auks. Selle kavas oli vaid lühimaajooks. Teistsugune olukord valitses Spartas, Antiik-Kreeka lõunaosas. Seal julgustati tüdrukuid osalema spordis ja mängudes, et tugevdada oma keha ja et nad saaksid hiljem sünnitada tublisid Sparta sõjamehi. Naistel oli pikad juuksed punutud palmikusse, parem õlg oli paljas ja tal ulatus tuunika peaaegu põlvini.  Olümpiamängud toimusid ka tol ajal iga nelja aasta tagant. Olümpiamängud toimusid algul ühe, hiljem juba viis päeva. Viimase päeva lõpus autasustati kõiki võitjaid. Alates neljandast sajandist e.Kr. esinesid olümpiamängudel ka luuletajad, kõnemehed, ajaloolased, näitekirjanikud, moosekandid ja näitlejad. 

  Apollon, kelle auks peeti mänge Püütias

Peajumal Zeus, kelle auks peeti mänge Nemeas ja  olümpiamängudel Olümpias.

Selline kingiti mängudel jooksu võitjatele.