Benito Mussolini

Benito Mussolini, täisnimega Benito Amilcare Andrea Mussolini, oli lühikest kasvu, kahvatu, võimsa alalõuaga ja teravate tumedate silmadega mees. Ta sündis 1883.aastal Forli linna vaeses sepa peres esimese lapsena.  Nende pere oli väga vaene – nad elasid kahekordse maja teisel korrusel, kahes ülerahvastatud toas ning nende lapsed said väga kasinalt süüa. Talle ei suudetud võimaldada kuigi suurt haridust.

1918. aastal oli Benito Mussolini üks tuhandetest Itaalia sõduritest, kes tulid tagasi Esimese maailmasõja lahinguväljadelt.

Tema fašistlik partei kogus rahva hulgas suurt poolehoidu ja 1922. aasta oktoobris sai Mussolinist Itaalia peaminister, kes 1925. aastast alates valitses riiki kui diktaator.

 

Benito Mussolini varajane elu

Väiksena oli Benito rahutu ja püsimatu laps, ta oli väga sõnakuulmatu ja agressiivne. Kodus käitus ta tujukalt ning koolis oli kiusaja. Varsti saadeti ta rangemasse kooli, kus ta tõestas ennast veel hullemana- ründas kaasõpilasi taskunoaga. Ta visati koolist välja ja saadeti Giosuè Carducci kooli Forlimpopolis, kust ta peagi taas pahanduste tõttu välja visati.

Kõige selle kõrval oli Benito Mussolini siiski tark ja läbis lõpueksamid ilma raskusteta. Ta töötas mõnda aega koolis õpetajana, kuni sai aru et see töö ei sobi tema jaoks. Peagi läks Mussolini Itaaliast Šveitsi ja proovis palju erinevaid töid.

Ta oli tuntud oma sõnaosavuse poolest ning  sai ta tuntuks andeka ajakirjanikuna kes propageeris vägivalda ja õhutas mässe, teda arreteeriti ja pandi vangi mitmeid kordi.

Aastal 1904 läks Benito Mussolini Itaaliasse tagasi ja hakkas jälle kooliõpetaja ametit pidama. Peagi tüdines ta sellest taas ja naasis ajakirjanduse ning poliitika juurde, mis viis ta veelkord vanglasse.

1909. aastal, kui Benito Mussolini oli vaba, armus ta 16-aastasesse Rachele Guid’i. Nad hakkasid koos elama kitsas korteris Forli linnas ning abiellusid.  Varsti peale abiellumist pandi Mussolini viiendat korda vangi. Selleks ajaks oli ta juba tuntud  kui üks andekamaid ja ohtlikumaid Itaalia noori Sotsialiste.

Peale kirjutamist väga mitmetes sotsialistide lehtedes asutas Mussolini oma ajalehe “La Lotta di Classe” ("Klassivõitlus"), mis osutus vägagi edukaks. 1912.  aastal määrati ta kohaliku sotsialistide ajalehe "Avanti!" toimetajaks, mille tiraaži ta varsti mitmekordistas. Itaalia osalemisele Esimeses maailmasõjas oli ta alguses  vastu, kuid peagi aga muutis oma arvamust ja läks sõtta. Pärast sõja lõppu asus ta aktiivselt tegelema poliitikaga.

 

Fašistlik liikumine

1918. aastal rajas Mussolini koos oma mõttekaaslastega väikse rühmituse “Fascio di Combattimento”, kuhu põhiliselt kuulusid sõjaveteranid. Rahvas hakkas neid kutsuma fašistideks (fascio tähendab itaalia keeles liitu või kimpu). Siit ka termini päritolu, millega hiljem hakati üle kogu maailma tähistama paremäärmuslikke poliitilisi režiime. Fašistlik liikumine kujunes Euroopas tolle aja kõige tugevamaks poliitiliseks liikumiseks.

Fašism ei olnud mitte ainult reaktsioon liberalismi kriisile, vaid ka bolševike ühiskondliku mudeli vastu, mis põhines klassivõitlusel.

Mõne aja pärast sai rühmitusest Rahvuslik Fašistlik Partei, eesotsas Benito Mussoliniga. Nad kogusid kiiresti poolehoidu, oma kõnedes lubas Mussolini muuta Itaalia sama võimsaks kui seda oli Rooma impeerium. Arvati, et tema toob Itaalia välja majanduskriisist ja lõpetab anarhia.  Üle kogu riigi lõi Mussolini töötutest meestest oma partei relvajõud – vormi järgi hakkas rahvas neid kutsuma mustsärklasteks. Mustsärklased võitlesid kommunistide mõju all oleva töölisliikumisega, kurjategijatega ning vandaalitsejatega. Kõik see jättis mulje, et just fašistid ongi korra tagajateks. Paljudes linnades (näiteks Bolognas) kasutatigi Mussolini mustsärklasi politseijõududena.

Itaalia kuningas Vittorio Emmanuel III, kes ka ise fašistlikke vaateid pooldas, keeldus toetamast võimulolevat valitsust ja määras 28. oktoobril 1922. aastal Mussolini peaministriks.

   Esimesed valimised uue seaduse järgi toimusid 1924. aasta aprillis. Rahvuslik Fašistlik Partei sai 60% häältest, mis andis talle 535-kohalises parlamendis 375 kohta. Kui Itaalia sotsialistide liider Giacomo Matteotti esines parlamendi istungil fašiste süüdistava kõnega, ta rööviti ja hiljem mõrvati.

  1925. aastal moodustas Mussolini võitluseks poliitiliste vastastega salapolitsei (OVRA) ja rajas koonduslaagrid. Kehtestati üheparteisüsteem ning Mussolini kuulutati Duce’ks (itaalia keeles juht).

Fašistlik maailmavaade

• rahvus ei ole indiviidide mehhaaniline summa, vaid elav ja pidevalt arenev organism, mis sisaldab endas olnud, olevaid ja tulevasi põlvkondi
• indiviid on ajaloos mööduv nähtus (järelikult pole tal määravat tähtsust); klass on osa rahvusest; rahvus on aga jääv ja kõikehaarav
• kõik indiviidi ja klassihuvid tuleb allutada rahvuslikele huvidele- rahvus on prioriteet number üks.

Selline maailmavaade õigustas diktaatorliku riigi loomist, kus inimelude väärtus on väike ja nende ohverdamine riigi ja rahvuse nimel on õigustatud.

Duce kehtestatud muutused:

• keelati ametiühingute tegevus; nende asemel loodi töölisi ja ettevõitjaid ühendavad korporatsioonid, mille raames tuli lahendada kõik konfliktid, kusjuures esikohale tuli asetada rahvuse huvid; fašistlik Itaalia muutus korporatiivseks ühiskonnaks
•  muudeti ajaarvamist – 1922. aasta, mil Mussolini tuli võimule, kuulutati aastaks number 1
• kõik ajalehed allutati rangele tsensuurile
• valitsuse kontrolli alla võeti ka haridus; olemasolevad õpikud kirjutati ümber
• poisid pidid tulevikus kasvama sõduriteks ja kõiki lapsi kohustati astuma valitsuse poolt moodustatud organisatsiooni Balilla, mille eesmärgiks oli õpilaste kasvatamine tublideks fašistideks
• naistele soovitati loobuda tööl käimisest, ratsutamisest ja pikkade pükste kandmisest; nad pidid jääma koju ja sünnitama nii palju lapsi kui võimalik
• majanduse edendamiseks võttis Mussolini ette suurejoonelised meetmed, mida ta kõlavalt nimetas “lahinguteks”; sealjuures oli tema peamiseks eesmärgiks muuta Itaalia riigiks, mis on täielikul enesevarustamisel – tugev rahvus ei tohi sõltuda teistest.
• põllumehi kutsuti üles rohkem nisu kasvatama (nn. lahing vilja pärast); perekondi kutsuti üles sigitama rohkem lapsi (nn. lahing sündide suurendamise pärast) jne.
• Mussolini eestvedamisel hakati kogu riigis ehitama automagistraale (Autostrada); see ettevõtmine jätkus ka 1929.-1933. aasta majanduskriisi ajal ,samas hakati linnades rajama suurejoonelisi hooneid, mis pidid sümboliseerima Itaalia võimsust; valitsus lubas, et edaspidi sõidavad rongid täpselt graafikus
• lahendamaks nn. lõuna probleemi (kõne all on Lõuna-Itaalia vaesus võrreldes maa põhjaregioonidega) alustas Mussolini riigi lõuna osas uue suurlinna MUSSOLINIA rajamist; see linn pidi regiooni rikkuse tooma

1929. Aastal sõlmis Mussolini kokkuleppe Rooma paavstiga, mis ajaloos on tuntud Lateraani paktina - sellega lahendati ligi kuuskümmend aastat kestnud tüli Itaalia riigi ja katoliku kiriku vahel; paavst aktsepteeris fašistliku valitsuse ja Mussolini kuulutas katolitsismi kogu riigi ametlikuks religiooniks; Lateraani kokkulepe tõi fašistlikule diktatuurile toetajaid üle kogu maailma

 

Mussolini diktaatorina

Fašistliku Itaalia valitsejale Benito Mussolinile anti kuningaga võrdsed õigused ja piiramatu võim. Temast sai kogu Itaalia rahva juht ehk duce.

Mussolini pööras suurt tähelepanu oma imagole – ta lasi ennast pildistada kõige erinevamates olukordades, tema esinemised olid teatraalsed ja väga emotsionaalsed.

Benito Mussolinit näidati rahvale kui imetlusväärset geeniust. Mussolini rõhutas, et ta on tegudeinimene. Ta armastas öelda “alguses oli tegu!” (tavainimesele seostus see reaga Johannese evangeeliumist “alguses oli sõna”). Ta oskas väga hästi rahvaga suhelda ning tema trumbiks oli sõnaseadmine, millega ta võitis palju kuulsust.

Mussolini leidis suured eeskujud Antiik-Roomast. 1936. aastal kuulutas ta välja Rooma impeeriumi taastamise, muutes sellega enda samastamise antiigi väejuhtide ja konsulitega igati põhjendatuks.

Duce omistas filmikunstile ülimat tähendust (Itaalias olid kõik kinod riigi omandis ning dokumentaalfilmide tootmine riigi monopol), Ta vaatas isiklikult läbi rahvale mõeldud nädalaringvaated, andes alati korraldusi parandusteks. Reeglina oli paranduste mõtteks isiklikult talle pühendatud filmimahu kärpimine, mida ei põhjustanud tagasihoidlikkus, vaid Duce veendumus, et liialdamise tulemuseks on naeruväärsus, igavus ja ebausutavus.

Mussolini diktatuuri tunnustati paljudes riikides, tema austajaid leidus esialgu isegi demokraatia pooldajate hulgas. Paljude arust oli ta suutnud luua hästitoimiva riigi.

Peagi aga Mussolini populaarsus langes. 1930. aastate alguses pettusid Duce’s paljud itaallased. Fašistide soov muuta Itaalia riigiks, mis täielikult varustab end ise, tõstis tarbekaupade hindu. Samal ajal jäid aga palgad endisele tasemele.

Kõigele lisaks sattus Mussolini 1935. aastast alates üha enam Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri mõju alla – varem oli olukord olnud vastupidine: Hitler oli järgija ja Mussolini liider.

Et oma populaarsust tõsta, hakkas Mussolini rohkem välispoliitikaga tegelema ja impeeriumit taaslooma. 1935. aasta sügisel korraldas ta sissetungi Etioopiasse, kus saavutati kerge võit. See ettevõtmine fašistide populaarsust mõnevõrra tõstis, samas aga süvenes Itaalia sõltuvus Saksamaast. 1936. aasta oktoobris kirjutati alla Berliini- Rooma teljele –tegemist oli kahe riigi sõjalis-poliitilise liiduga.

1940. aasta juunis kuulutas Mussolini sõja Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kuigi sõjaliselt ei olnud sellel sammul mingi tähtsust. Sama aasta oktoobris püüdis ta vallutada Jugoslaaviat, Kreekat ja Põhja-Aafrikat, mis aga ei õnnestunud.

1943. aastal tungisid Inglise ja Ameerika väed Itaaliasse ning Mussolini kukutati. Tookord õnnestus tal põgeneda sakslaste kontrolli all olevale alale, kuid 1945. aasta aprillis langes Mussolini Itaalia partisanide kätte vangi, kes ta hukkasid.

Elu viimastel päevadel pöördus Mussolini tagasi oma juurte juurde. Teise maailmasõja lõpus, kui pool Itaaliat oli Saksa ja teine pool liitlasvägede käes, teatas Mussolini kogu tööstuse riigistamisest ja kõige selle elluviimisest, mis oli “kirjutatud sotsialistliku liikumise lippudele neljakümne aasta kestel”. Itaalia fašismi juht oli kogu elu südamepõhjas sotsialist ja selle varjamiseks ongi teda hakatud kujutama poliitilise klounina.

Tänapäeval on fašistliku diktaatori hauakambrisse on jäetud kümneid tuhandeid kirju, kus palutakse Mussolini abi tervise-, armu- ja rahaasjus ja isegi jalgpallimeeskonna toetuseks.

 

Kokkuvõte

Noorena oli Benito Mussolini sõnakuulmatu ja vägivaldne. Teda visati mitmeid kordi koolist välja ning suurena sattus ta palju kordi vangi. Samas oli Mussolini andekas ja sõnaosav sotsialistlik ajakirjanik.  Ta oli fašistlike ideede looja ja saavutas oma Riikliku Fašistliku Parteiga suurt edu.

Benito Mussolini oli 1920.-1930.aasta Euroopas esimene võimule pääsenud diktaator. Hiljem püüdsid paljud tema ideid järgida ja oma riigis ellu viia ning samas ka tema vigu vältida.

Kasutatud kirjandus:

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1998/35/areen/art_08.html

http://www.avita.ee/pdf/lahiaja_15peatykk.pdf

http://www.uno.ee/news/story/40028/

http://uus.miksike.ee/docs/referaadid/mussolini_rauno.htm http://search.eb.com/normandy/articles/Mussolini_Benito.html