Sõjategevus läänerindel algas Saksa vägede ootamatu sissetungiga Luxenburgi ja Belgiasse. Kuid oodatud kiiret läbimurret ei toimunud, sest Belgia kindlused osutasid Saksa vägedele visa vastupanu.

1914. aasta augusti lõpul toimus 250 km pikkusel rindel niiöelda piirilahing. Prantsuse armeed ja üks Inglise armee olid sunnitud taganema. Sakslased jätkasid pealetungi ning jõudsid Pariisi lähistele. Septembris alustasid Prantsuse armeed ülemjuhataja kindral J. J. C. Joffre`i juhtimisel Marne`i lahingu nime all tuntud vastupealetungi. Saksa väed paisati tagasi ning sellega nurjati lõplikult Schlieffeni välksõja plaan. Läänerindel algas positsioonisõda.

1915. aasta aprillis kasutasid sakslased Ypres`i lähedal esimest korda sõjategevuses mürkgaasi. Kloori balloonid paigutati  6 km ulatuses rindele. Tuul kandis Inglasteni, kes ei osanud arvata, et on tegemist surmatoovate pilvedega. Gaasirünnaku ohvriks langes üle 15 000 sõduri, kellest kolmandik suri. Sama aasta septembris kasutasid gaasi ka Inglased. Gaasi ja teiste mürkainete mõju tõkestamiseks võeti kasutusele gaasimaskid.

1916. aastal otsustas Saksa väejuhatus vältida sõja venimist ja vaenlase kiiresti hävitada. Seega tuli rünnakuks valida selline objekt, mida prantslased kaitseksid lõpuni ega taganeks. Enim sobis selleks Verduni kindlus, mis lukustas juurdepääsu Pariisi. Verduni lahing algas 1916. aasta veebruaris ja kestis 10 kuud. Selle aja jooksul käisid "hakklihamasinast" läbi enneolematud inimhulgad. Mõlemal poolel langes kokku üle miljoni sõduri. Kindral H. Ph. Petaini juhtimisel suutsid prantslased Verduni ja seega ka oma pealinna kaitsta.

1914. aastal oli Vene väejuhatuse eesmärk Ida- Preisimaa vallutamine ja seal tegutseva 8. armee purustamine. Vene väed saavutasidki algul edu, kuid augusti lõpul toimunud Tannenbergi lahingus purustati üks kahest Ida- Preisimaal tegutsevast Vene armeest.

Edukamalt tegutses Vene armee Austria- Ungari vastu. Pealetungi käigus Galiitsias vallutasid Vene väed Lvovi. Austria- Ungari väed sunniti taanduma Karpaatidesse. Idarindel jätkusid ägedad lahingud ka 1914. aasta lõpul. Siin ei kujunenud välja positsioonisõda nagu läänerindel. Seda arvestades otsustas Saksa väejuhatus anda 1915. aastal pealöögi just idarindel, et Venemaa lõplikult purustada. Saksa vägede ülekaal ja esialgne edu ei toonud siiski kaasa läbimurret. 1915. aasta lõpul stabiliseerus rinne Riia- Daugavpilsi- Pinski- Tsernovtsõ joonel.

1916. aastal võtsid idarindel suurpealetungi ette Vene väed, keda juhtis kindral A. Brussilov. Ent ka Brussovi läbimurre ei toonud venelastele otsustavat edu ning vastasseis idarindel jäi püsima.