Kodusõjad Inglismaal
Kodusõja algus:
4. jaanuaril 1642. aastal ilmus kuningas parlamenti 400 sõduri saatel, et arreteerida parlamendi juhid, kes olid aga jõudnud enne varjuda. Charles I tegevus osutus lootusetuks ka sellepärast, et Londoni tänavad olid rahvast täis, kellest osa oli relvastatud. 10. jaanuaril lahkus kuningas pealinnast Londonist selleks, et koguda jõudu võitluseks parlamendi vastu. Londoni kaitseks moodustati miilits, mis oli kodanike relvastatud omakaitse.
Septembri lõpul peeti kuninga ja parlamendi vahel maha esimene lahing. Kuninga poolehoidjaid nimetati kavalerideks. Selle leeri põhijõu moodustasid feodaalaadlikud, kes teenisid kuninga ratsaväes ja andsid kuninga käsutusse kõik oma lossid ja seal leiduva varustuse. Kuningat toetasid ka anglikaani vaimulikud.
Parlamendi leeri nimetati puritaanliku meestesoengu järgi ümarpeadeks. Parlamenti toetasid uusaadlikud ja suur osa talupoegadest.
Pärast esialgset segadust kujunes mõlema leeri vahel välja territoriaalne jaotus. Kuninga leeri toetas Põhja- ja Lääne-Inglismaa, välja arvatud suured linnad Hull, Leeds jt. Parlamendi poolel olid kapitalistlikult enam arenenud linnad.
Kodusõja algul näitas kuninga ratsavägi oma üleolekut.
Kodusõja esimene suurem lahing Edgehilli küla juures 1642. aastal lõppes parlamendi vägede kaotusega. Kavalerid vallutasid Oxfordi ja see jäi pikaks ajaks kuninga peakorteriks.
Parlamendi armee ümberkorraldajaks sai parlamendi saadik Oliver Cromwell.
Võit kodusõjas:
Oliver Cromwelli nõudel viis parlament läbi armee reorganiseerimise. Krahvkondade poolt ülalpeetavate üksust asemele loodi ühtne sõjavägi, millest suurema osa moodustasid talupoegade ratsaväeüksused. Enamik ohvitsere pärines uusaadlist, kuid mõned kolonelid olid ka lihtrahva seast. Uues armees kehtis range distsipliin. Keelatud oli ka vandumine. Relva kaotamise või vahipostil uinumise eest ootas ees surmanuhtlus. Võitlusvõimu pidi sisendama puritaanlik eluhoiak. Päev algas palvusega ja samuti lõppes palvusega.
Tuntuks on saanud Cromwelli ütlus: „Looda Jumala peale, kuid hoia ka püssirohi kuiv“
1645. aastal nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks. Uus armee näitas oma tugevust 1645. aasta juunis Naseby lahingus, millega kuninga väed purustati. 1646. aasta märtsis kodusõda lõppes parlamendi vägede võiduga.
Kuningas aga põgenes Šotimaale, kust šotlased ta suure raha eest välja andsid. Edasisi sündmusi hakkasid mõjutama lahkhelid parlamendi ja ta enda sõjaväe vahel. Üheks tülide põhjustajaks olid erinevad usulised veendumused. Sõjaväes ülekaalus olevad äärmuslikud puritaanid soovisid kiriku täielikku sõltumatust riigist. Kui sõjavägi nõudis vangistatud kuninga hukkamist, siis parlament püüdis kuningaga kokkuleppele jõuda. „Puhastatud“ parlamendi poolt moodustatud erikohus nimetas Charles I türanniks. 30. jaanuaril 1649. aastal raiuti kuningal pea maha. Rahvahulk vaatas seda vaikides ega suutnud seda uskuda, sest enamik inglasi ei pidanud toimunud õigeks.
Charles I
Kasutatud kirjandus
