Johannes Brahms(1833-1897)

Bhramsi muusikas valitsesid XVIII sajandil väljakujunenud vormid. Mõningaid uusi jooni tõi Brahms vaid helikeelde.
Kõladefektid, värvikus ja üldse kõik väline Brahmsi ei huvitanud. "Minu ideaal on  rahvalaul," kinnitas ta. Isegi suurteostes orkestrile näib tema muusika pigem gravüürina kui maalina. Brahmsi muusika on läbinisti lüüriline pihtimus, mis väljendab varjatud elamusi, salajasi soove ja hingeheitlusi. Selles on ainulaadset õrnust ja siirast tundesoojust. Inimene, kellest muusika pajatab, ei sarnane Beethoveni teoste jõulise, tahtekindla kangelasega. Brahmsi loomingus elab tüüpiline romantiline kangelane, kelle võitlus saatusega on traagiline.

Brahms ei loonud mitte ühtegi ooperit. Bhramsi loomingus valitseb nn puhas  muusika. (programmita instrumentaalteosed.) Kirjandusega on Brahmsil kokkupuuteid vaid koori -ja soololauludes, mida ta Schuberti ja Schumanni eeskujul arvukalt lõi. Olles ise silmapaistev pianist, on Bhrams rohkesti kirjutanud klaverimuusikat. Ka kammeransamblimuusikas on Bhramsil silmapaistev koht. Kuid tema loomingu kõige väärtuslikuma osa moodustavad siiski sümfoonilised teosed: 4 sümfooniat, 2 serenaadi, 2 avamängu, 4 kontserti (neist 2 klaverikontserdid.)

"Muusikajalugu." I. Kull O. Tuisk  "Valgus"1982