Jakobiinide diktatuur

1793. aasta kevadel pingestus Prantsusmaal sisepoliitiline olukord. Riigi lääneosas Vendees vallandus rojalistide ehk kuningavõimu pooldajate mäss. 1793. aasta märtsil loodi Rahvuskonvendi eestvedamisel Rahvapäästekomitee. See pidi tagama riigi kaitse.  Danton sai Rahvapäästekomitee juhiks.

Prantsusmaal süvenes rahulolematus žirondiinide valitsemise pärast. Kasvas poolehoid jakobiinidele. Jakobiinid kasutasidki seda ära ja kutsusid rahvast žirondiinidele vastu astuma. 1793. aasta mai lõpust juuni alguseni toimus rahvaülestõusu, mille tagajärjel kukutati žirondiindid võimult. Jakobiinide kätte läks võim.

Jakobiinid tulid võimule keerulises sise- ja välispoliitilises olukorras. Vandee mäss oli laienenud ka teistessegi piirkondadesse ja revolutsioonilist vabariiki ähvardas vallutuste oht.

1793. aastal võeti vastu uus põhiseadus , mille järgi pidi Prantsusmaa jääma ühtseks ja jagamatuks vabariigiks. Põhiseadus sätestas rahva ülemvõimu  ja kõigi kodanike võrdsust. See dokument jäi ellu rakendamata, sest jakobiinide arvates oli enne vaja revolutsioon päästa.

Jakobiinid tulid võimule ebademokraatlikult , s.t vastaspartei juhtide arreteerimisega, loobusid jakobiinid parlamentlikust valitsemisviisist, mis eeldab ka opositsiooni olemasolu. Sõna „diktatuur“ ei kasutatud, vaid räägiti „revolutsioonilisest vabariigist“.

Diktatuuri tähtsaim organ oli aprillis loodud Rahvapäästekomitee, mis koosnes 12 liikmest. Seda pidi iga kuu ümber valitama, kuid varsti loobuti sellest ja komitee koosseis jäi muutumatuks. Vältimaks ühe isiku diktatuuri, olid Rahvapäästekomitee liikmed võrdsed. Ei olnud juhatajat, ülesanded olid komitee liikmete vahel võrdselt jaotatud.

1793. aasta kriitilisel suve-ja sügiskuudel tegutses Rahvapäästekomitee üksmeelsest, mis kindlustas talle autoriteedi. Juhtivaks isikuks kujunes Maximilien Robespierre. Temast oli mitme aastaga kasvanud silmapaistev riigimees. Võitluseks kontrrevolutsiooniga oli loodud Ühiskondliku Julgeoleku Komitee, mis koondas enda kätte  poliitilise politsei ülesandeid.

Terror

Revolutsiooni päästmise vahendinda nägid jakobiinid piiramatu ja vägivaldse võimu ehk diktatuuri kehtestamist.

1793. aasta juulis tapeti Jean Paul Marat, kes oli üks revolutsiooni populaarsemaid juhte. (Marat tapja oli ilus ja haritud aadlipreili Charlotte Corday, keda olid mõjutanud  žirondiinide demokraatia ideaalid. Marat oli parajasti kodus haige ja võttis sooja vanni, kus ta ka tapeti) Tema mõrva kasutasid jakobiinid ära ja kutsusid oma poolehoidjaid selle mõrva eest kätte maksma.

Jakobiinide diktatuuri ajal hukati üle 40 000 inimese. Enamik terrori ohvreid oli pärit lihtrahva hulgast.

1793. aasta oktoobris hukati kuninganna Marie Antoinette.

Terroripoliitika teostamisel ilmnesid jakobiinide enda vastuolud. Robespierre tembeldas  endaga mittenõustuvad kaaslased revolutsiooni vastasteks ning saadeti nad giljotiini alla.

174. aasta aprillis ütles Danton enne enda hukkamist: „Robespierre, sa tuled mulle järele!“

Need sõnad osutusid prohvetlikuks. 1794. aasta juulis arreteeriti Robespierre ja tema lähimad kaaslased ning nad hukati järgmisel päeval. Nii kukutati jakobiinide diktatuur.