Eestimaa homne päev
Mitte eriti kauges minevikus, kui kaks tuttavat tänavanurgal kohtusid,
küsiti: „ Kuidas käsi käib, kas tervis korras?“ Tänapäeva Eestis tahetakse
teada, kas tuttaval on töökoht olemas või on tal koguni tööd pakkuda ning talle
näidata enda igakuiseid panganumbreid. Inimesed on saamahimulised ja huvituvad
ainult rahast.
Tööpuudus on meil kõige valusam sotsiaalne probleem. Riigitegelaste ja
poliitikute jutud ettevõtluse arendamisest, uute töökohtade loomisest ning
täiend- ja ümberõppest mõjuvad katteta lubadustena, kui just mitte valedena.
Tuleb tõdeda, et meie riigis puuduvad töökohad pensionieelikutele, samuti
vaimse ja füüsilise puudega inimestele. Sotsiaalne abitus ei eelda veel inimese
viskamist üle parda. Vaja oleks jõukohast tegevust, et saaks kõhu korralikult
täis süüa ja veidi raha. Sellisel juhul tunnetab inimene, et ta pole liigne.
Kuid selline mõtlemine Eestis veel puudub.
Paljulastelistele peredele on 1000-kroonine lastetoetus ainus väljapääs.
Nii endised kui praegused valitsusparteid on eesotsas presidendiga teatanud oma
mõtted kampaanias „1000 krooni kuus igale lapsele“. Kas see pole küllaldane
alus, et kuulutada see teema riigi prioriteediks ja juba järgmise aasta eelarve
orienteerida laste olukorra komplekssele parandamisele? Kesksel kohal peale
lastetoetuse peab olema sees kasvatustöö, mis hõlmab narko- ja aidsiennetust
(selline programm läks tööle alles 2004. aastal). Kuid praegu suletakse
hoopiski huviringe, seega muutuvad mõttetuks kõik eeltehtud lubadused.
Praegune Eesti vabariik kubiseb valedest. Alalõpmata võib ajalehest lugeda,
et meie poliitikud liisivad MEIE raha eest mersusid või kulutavad enamiku riigi rahast enda
hiiglaslikele taksoarvetele. Kuid ometigi propageerivad nad kahe suupoolega
autovaba päeva, ehk toimiks see päev paremini, kui mõnigi poliitik, vähemalt
50% neist, otsustaks tulla tööle jalgratta või kondiauruga. Kuid see sündmus
jääb küll vist järgmisse aastatuhandesse või siis pääsevad võimule sportlased
ja ausalt öeldes tundub teine variant palju loogilisem. Kuivõrd palju sellest
tõsi on, jääb teie otsustada.
Peagi ei või ehk Eesti kohta vabariikki öelda, sest minnes Euroopa Liitu
kaotame oma esiisade verega võidetud iseseisvuse. On see siis seda väärt? Kas
tänane peaminister Juhan Parts üldse teab, mis toimus 1918. aasta 28.
novembril. Julgen selles sügavalt kahelda.
Milline on siis meie homne päev, kallid kaaskodanikud? Oletatavalt oleme
2004. aastaks Euroopa Liidu liikmesriik, kel puudub otsene iseseisvus ja tervet
elanikkonda piiravad pinevad reeglid, mida meie valitsus Toompeal moodustab.
Peamiseks suhtluskeeleks on inglise keel ja rahva unistuseks on sõita
välismaale -võimalustemaale. Ning nüüdsest ei ole VISA ka enam nii valitute
lõbu. Kaotame krooni ja asendame selle sunnitud naeratusega Euro vastu.
Majanduslik tase on madal, sündimus väike. Tööjõud koondub teenindusse ja
põllumajandus jääb vaid ajaloomõisteks tuhmunud raamatu kaante vahele.
Nüüd, pääsenud läbi Euroopa Liidu väravate, ei pea
Eesti poliitikud enam sulgema silmi ebameeldivate sotsiaalsete tendentside ees
põhjendusega, et kõige tähtsam on pääseda NATO-sse ja Euroopa Liitu ning
selleks on tarvilikud positiivsed ja veelgi positiivsemad välisreitingud.
Eesti arengu hindamiseks meie oma mõõdupuude järgi on teadlased pakkunud
mitmeid elukvaliteediga, inimarenguga, keskkonna seisundiga seotud kriteeriume.
Neid kõiki võib kokku võtta sõnadega - Eesti jätkusuutlik areng. Alustuseks
tuleb aga omaks võtta, et ehkki senine areng on aidanud Eestit murda tõketest
läbi ja jõuda soovitud sihtideni
rahvapoliitikas ja välispoliitikas, ei suuda see tagada jätkuvat edu Euroopa Liidu liikmena, et kuuluda võrdsena
arenenud heaoluriikide sekka. See eeldab euroopalike sotsiaalsete väärtuste
tunnustamist ühiskonna arengu mõõdupuuna, eelkõige inimväärikuse hindamist nii
inimsuhetest kui ka kodaniku ja riigi vahekorras.
Kuid oma otsuse on Eesti juba langetanud. Ootame homset ja vaatame, mis
tuleb. Kahjuks pole keegi meist ennustaja, et saaks kindlalt öelda, kuidas
elame homme…. Seepärast peaksimegi elama üks päev korraga.
Kasutatud allikad: