EESTI KUNST

Esimene avalik kunstinäitus peeti Tallinnas juba 1798. aastal, kuid esimesed eesti soost kunstnikud läksid Peterburi Kunstide Akadeemiasse õppima alles 19. sajandi keskel. Kuigi siinne kunstielu oli juba sajandi alguses väga elav, jäid selle loojateks ja tarbijateks kuni 20. sajandi alguseni siiski baltisakslased. Tuntumad kunstikogud olid von Liphartidel Raadi mõisas ja von Stackelbergidel Vääna mõisas. Kuigi perekonnad viisid lõviosa kunstist kaasa Saksamaale, on osa nende kollektsioonist tänaseni säilinud Eesti Kunstimuuseumi kogudes.

Põhiliselt 19. sajandisse jääv baltisaksa kultuuri õitseaeg oli soodne ka kunsti arengule. Üldine kultuurivahetus Saksamaaga tihenes – sealt tuli Eestisse kunstnikke ja kirjanikke, siit mindi Saksamaale haridust omandama. Ajakirjanduses ilmusid artiklid Düsseldorfi Kunstide Akadeemiasse õppima ja õpetama suundunutest. Ainest ja inspiratsiooni ammutasid baltisaksa kunstnikud Eesti talupoja kujutamisest. Tollele ajale iseloomulikult on nii Carl Timoleon von Neff (1804-1877) kui Oscar Hoffman (1851-1912) idealiseerinud rahvariietes talunaisi ja kõrtsis istuvaid talumehi.

Esimesteks eesti soost professionaalseteks kunstnikeks on maalija Johann Köler (1826-1899) ning kujurid August Weizenberg (1837-1921) ja Amandus Adamson (1855-1929). Oma töökuse ja andega jõudsid nad lühikese ajaga kõrgele kunstilisele tasemele ning juba 1878. aastal Pariisis korraldatud maailmanäitusel eksponeeriti Köleri maali “Truu valvur” ja Weizenbergi skulptuuri “Hamlet”. Amandus Adamsoni “Russalka” (1902) oli aga esimeseks Eesti kunstniku kavandatud mälestusmärgiks Tallinnas. Eesti ühiskond jõudis kunsti tarbimiseni alles 1920. aastal kui Weizenbergi “Linda” pronkskoopia paigutati Toompeale.

Ka järgmine põlvkond kunstnikke õppis nii Peterburis kui Saksamaal, külastas lisaks Pariisile ka Itaaliat ning ammutas inspiratsiooni reisidest Soome, Krimmi, Kreekasse ning Põhja-Aafrikasse. Juba 20. sajandi alguses sooviti kunsti õppida kodumaal ning kunstis hakati otsima rahvuslikku alget. Eesti talupoja elu ning rahvajutud jõudsid kunstnike taiestesse. Eesti rahvusliku kunsti teerajajateks on Ants Laikmaa (1866-1943) ja Kristjan Raud (1865-1943), kes loomingulise tegevuse kõrvalt organiseerisid ka eesti kunstielu ning pidasid 20. sajandi alguses ateljee-koole.

Esimene eestlaste oma professionaalne kunstiõppeasutus “Pallas” avati 1919. aastal Tartus. Kooli üks esimesi õpilasi oli hilisem tuntud graafik Eduard Viiralt (1898-1954). Olles juba varem Pariisis end täiendanud, läks ta teise maailmasõja ajal sinna tagasi. Kuigi mitmed kunstnikud suundusid sõja lõpu poole välismaale tagasi, jäid paljud siiski koju. Teiste hulgas ka Adamson-Eric (1902-1968), kes üritas kohapeal Eesti kunstielu edendada. Olles Eesti professionaalse tarbekunsti rajajaid, sai temast Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor ning ta osales hilisema kunstikombinaadi “Ars” asutamisel. Nagu paljud juhtivtöötajad langes ka tema stalinlike repressioonide ohvriks ning pidi 1949. aastal oma ametikohalt lahkuma.

Maailma kunstist on Eestis kuulsad kahe Lüübeki meistri tööd 15. sajandi lõpust: Hermen Rode peaaltar Niguliste kirikus (1478-1481) ja Bernt Notke “Surmatantsu” algusosa. Hilisema aja maalikunsti väärtuslikke taieseid eksponeeritakse Väliskunsti muuseumis Kadrioru lossis. Ka lossi võib vaadelda suurepärase kunstiteosena, mille rajamist alustasid 1718. aastal Venemaa tsaar Peeter I ja tema arhitekt Niccolò Michetti. Tõeline meistriteos on läbi kahe korruse ulatuv barokkstiilis peasaal, mis on praktiliselt säilitanud oma algse ilme. Muuseumis eksponeeritakse Madalmaade, Saksa, Itaalia, Vene, Austria, Šveitsi ja teiste maade kunsti. Ka Eesti Kunstimuuseumi uus hoone tuleb Kadrioru parki.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Eestimaa. Maa, rahvas, kultuur.