Dixille ja Pixille džunglis

Oli väga soe päev. Taevas oli sinine ja pilvitu. Näha võis seal ainult erekollast päikest, mille kiired maadki soojendasid. Pixille ja Dixille, kes olid Crispy perekonna lapsed, mängisid aias koeraga. Äkki aga kerkisid nad õhku. Nad nägid sealt kõrgelt vanemate jahmunud nägusid, kuid midagi ei saanud teha. Kunagi ei olnud nendega midagi sellist juhtunud. Tundus, nagu oleks see mingi võlutrikk. Tegelikult oli hämmastav näha neid ilusaid pehmeid pilvetupse, kuid samas ei olnud eriti meeldiv teadmatuses kuhugi lennata. Lapsed vaatasid üksteisele imestunult ning küsivalt otsa, aga just siis langes neile peale unepilv. See uni kestis umbes pool tundi, sest tüdrukud ärkasid, kui nad liivale kukkusid. Kus nad õieti olid? Kas see on kodu lähedal asuv järv? Ei, seda kohe kindlasti mitte. Pixille ja Dixille polnud selles kohas varem olnud. Paistis, et seal kedagi ei elanud ka, aga varsti kostis laste kõrvu lindude kõva siristamine. Niisiis elas seal saarel rohkem elanikke, kui nad ette olid osanud arvata. 14-aastane Dixille ning 9-aastane Pixille ei olnud valmis nii suurte katsumustega toime tulema, aga neile ei antud valikut. Niisama ei saanud ka passida. Õed otsustasid ringi vaadata ja uurida, kas kusagil ei liigu mõnd inimest.

Saar oli suur. Liivarannast jäi kaugemale džungel. Seal kasvasid kõrged puud ja kliima oli palju soojem, kui kodukandis. Temperatuur võis olla umbes 30-40 kraadi.

Lapsed kõndisid suurte puude poole, jõudsid metsa ning jäid sinna seisma. Nad kartsid. Mets tundus nii hirmuäratav, nii ähvardav.

Olukord läks järjest halvemaks. Dixille ei kannatanud seda enam. Ta puhkes valju häälega nutma. Pixi läks teda lohutama:

“Kuule, palun ära kaota lootust! Me ei pea siin vastu, kui juba alguses pea kaotame. Katsu endast võitu saada, ole üle kartustest ning mõtle sellele, et varsti pääseme siit. Tegelikult, ega see asi väga hull polegi. Me ei sattunud ju Alaskale ega Saharasse! Pealegi võime siit leida mõne inimese, kellel on telefon või raadio. Tõuse püsti, kõnnime edasi. Peame olukorraga leppima!”

Dixille tõusis püsti ja pühkis pisarad. Pixille sõnad olid temasse usku ja lootust sisendanud. Ta mõistis, et nutmine ei aita.

Kõndinud tund aega vaikuses, nägid lapsed üht onnikest. See oli ehitatud üpris hoolikalt. Ainus, mida tüdrukud oskasid teha, oli sinna kõndida. Kedagi polnud. Maja oli tühi. Sinna olid maha laotatud vaid õled. Siiski, miks seal kedagi ei olnud?

Natuke kaugemalt põõsastest kostis raginat ja puudesahinat. Dixi ja Pixi ei teadnud, mida teha. Hirmuga põgenesid nad onni. Läbi pilukese seinas nägid nad küllaltki lühikest kasvu meest, kes oli hirmutava näoga. Ta hakkas majja sisenema. Põgenemisteed polnud, pidi lihtsalt ootama, mis edasi saab. Mustanahaline mehike astus sisse. Nüüd oli temagi nägu veidi ehmunud. Tema silmade ette jäid Pixille ja Dixille, kes värisesid hirmust. Mees aga naeratas neile. Ta rääkis mingis keeles, mida neist kolmest ainult tema mõistiski. Pixi lootis, et ta saab ka inglise keelest aru ja küsis temalt, kes ta on ning palus vabandust, et nad tema onni olid läinud.

Mees vastas neile sõbralikult: “Muidugi ei ole ma pahane. Mina olen Jokino Elfez, selle saare elanik. Me elame siin koos oma naise ja lastega. Tunneme seda saart peast. Mina tahaksin aga teada, kes siis teie olete?”

“Pixille ja Dixille. Sattusime siia saarele väga imelikul teel. Õhk oleks meid justkui üles tõstnud....”

Jokino rääkis rõõmsalt edasi: “Väga hea! Siis oletegi teie need, keda me ootasime.”

Tüdrukute näod olid üllatunud. Nähes nende ilmet, jätkas Joki rääkimist:

“Vabandage, aga meie kutsusime teid siia. Meil lihtsalt oli teid väga vaja. Luban, et saate õige pea koju tagasi.”

“Aga miks teil just meid vaja oli?” päris Dixille julgust kogudes.

“Te olete lapsed, kes on sõbralikud ning mis kõige tähtsam, te armastate loomi. Soovisime leida kedagi, keda meie mure üldse huvitaks, kes ei keelduks meid aitamast. Võib-olla saaksite teie aru, mis džungliloomadel viga on. Tiigrid, elevandid, kaelkirjakud ja ninasarvikud on kõik imelike haiglaste märkidega. Kui tavaliselt olid nad omaette metsas, siis nüüd tikuvad meie lähedusse. Nad isegi ei söö. Minu pere on praegu nende juures,” jutustas mees.

“Oh, ei tea, kas meie oleme õiged teid aitama. Siiski püüame teha kõik endast oleneva.”

Nii nad siis jooksid kolmekesi läbi linnuhäältest kajava džungli. Varsti jõudsid nad ahvideni, kes häälitsesid kõvasti. Edasi kõmpides võis aga näha tervet perekonda tiigreid, kes ei olnud üldsegi hirmuäratavad nagu olema peaksid. Nad olid räsitud ja väsinud.

“Palun! Nüüd on kõik teie teha. Vaatame, mis ütlete!” sõnas Jokino, hinges ülim lootus, et loomad saavad terveks.

Tüdrukud kõhklesid alguses, kuid seejärel astusid suurte loomade juurde. Nad vaatasid neid, sosistasid ja teatasid mehele:

“Leidsime nende nahalt kriimustusi, haavu ning mingi imeliku jälje, mis peab olema ühe kummalise looma hammustus. Tõenäoliselt ongi nende loomade haigus põhjustatud mürgise eluka salvamisest. Sellest võis tuleneda nende omavaheline vaen. Nüüd tuleb teada saada, mis loom see oli. Ainult nii võime valmistada vastumürgi.”

Jokino kuulas tähelepanelikult ja ülima huviga. Džunglis oli loomi meeletult palju.

“Loodame, et aitad meil selle välja selgitada. Meie ei tea sellest kohast siin eriti midagi,” rääkis Dixi.

“Jah, muidugi. Te olete niigi palju aidanud,” vastas Joki ning ruttas hammustajat otsima. Lapsed aga jooksid otsima kaelkirjakuid, et vaadata, kas neil on samad haigustunnused. Tõsi see oli. Nendegi nahal olid kriimustused. Lapsed ehmusid, kui kuulsid mitmeid samme. Selgus aga, et polnud mõtet karta. Jokino pere lähenes. Seal oli neli last ja naine, kes küsis:

“Kas te juba käisite loomade juures? Leidsite te põhjusi? Kuidas nendega on?”

“Oh, olge mureta! Loodame, et varsti saab kõik korda. Jokino juba otsib üht looma, kes võis teisi hammustada. Siis peame me vastumürgi valmistama,” rahustas Pixille mustanahalist naist.

“Oi, ma tänan teid! Vabandust, et end ei tutvustanud. Mina olen Zuzu ja nemad on Zuly, Jajo, Supeze ning Larone, minu ja Jokino lapsed. Mind võite lihtsalt Zu-ks kutsuda.”

“Väga meeldiv! Küllap te juba teate, kes meie oleme,” lausus Dixi.

“Jah, seda küll. Mõtlesime Jokiga tükk aega, keda siia kutsuda ning keda meie mure üldse huvitaks. Siis nägime teid oma koeraga mängimas ja otsus oli tehtud.”

“Aga kust ja kuidas te meid nägite? Teie olite ju koguaeg siin, džunglis!” olid lapsed üllatunud.

Zu vastas: “Kas teie siis ei teagi, et õhtuti ilmuvad siin taevasse teiste paikade elanikud. Saame vaadata, mida nad teevad. Teie maal ei ole samamoodi?”

“Ei, ei. Me pole sellisest asjast kuulnudki. Kuid see, mis meiega õhus toimus, oli veel jahmatavam. Siiamaani ei ole me aru saanud, miks te siin elate. Teil pole korraliku majagi ning kõik eluks vajalik....”

“Minuarust pole meie majal viga midagi. Täitsa suur ning mitme toaga. Peale selle ehitasime veel oma koerale pisikese onni, kuhu panime vaid õled, et ta saaks seal puhata,” lausus naine.

“Oih! Meie sattusimegi vist koerakuuti, arvasime, et see on teie maja. Kus see siis veel asub?”

“Arvasingi, et seda eriti ei märgata. Noh, võib-olla nägite põõsaid ja puid tihedalt koos. Seal nende sees asubki meie maja. Varsti saate külla ka tulla. Lähme ehk tiigrite juurde, ootame Jokit. Asjaga on kiire ning teie tahate arvatavasti koju saada nii ruttu kui võimalik,” seletas Zuzu.

Nad kõndisid taas tiigrite juurde ning püüdsid neid rõõmsamaks muuta. Mõne aja pärast ilmus sinna ka Jokino, kel oli käes tekikomps, mille sees keegi liigutas. Järelikult oli ta leidnud mürgise olendi. Ta kiirustas laste juurde ja pakkis teki lahti. Seal oli huvitav ja imepärane loom. Tundus alguses nagu lind, sest tal olid suled. Nokka tal aga polnud ja jalad olid koerakäppade moodi, sulestik roosa. Ta oli tigeda näoga. Võis arvata, et ta kohe hammustab kedagi. Siiski pidid tüdrukud teda uurima. See ei olnud muidugi eriti meeldiv, sest olendi suust tilkus sülge. Seda oligi tüdrukutel vaja, et teada saada, mis ainet see sisaldab. Nad olid vastumürgi valmistamist raamatutest lugenud. Õed oskasid neid teha nelja sorti: lemmikloomade, metsloomade, lindude ja putukate rünnaku tulemusel tekkinud haavade ja kriimustuste ravimiseks. Kuid nad ei osanud otsustada, kas see olend oli lind või loom. Tiibu tal ju polnud, suled aga olid. Niisiis otsustasid lapsed valmistada segu neist mõlemast vastumürgist. Üks neist pidi ikka aitama. Iseasi oli, kust nad kõik koostisosad leiavad. Oli vaja kookospiima, vett ning haput ja magusat taimemahla - nektarit. Nad ei teadnud, kuidas saada kätte kookospähkel ja kust leida kaht sorti nektarit. Nõnda kutsusid nad endale appi Zuly, Jajo, Supeze ning Larone. Nemad olid erinevate taimedega kokku puutunud. Peale selle oli Jajo hea ronija. Tema tõi puu otsast kookospähkli. Supeze korjas hapu taimemahla ja Larone magusa. Zuly ning tüdrukud tõid vett. Pärast seda läksid nad lõkkeaseme juurde, kus oli suur pott. Kõigepealt kallasid noored sinna sisse vee, seejärel piima, hapu ning magusa mahla. Vedelik oli küll imeliku väljanägemisega, kuid miski valesti olla ei saanud. Nad jooksid kiiresti tagasi haigete juurde ja tilgutasid haavadele rohtu. Kõigi juures käimine võttis päris mitu tundi. Oli näha, et keegi polnud veel terveks saanud, aga ega ravimid nii ruttu ei mõjugi. Nõnda pidid Dixille ja Pixille ööseks saarele jääma, et hommikul uimaste loomade tervist kontrollida. Nad muretsesid ema ja isa mure pärast. Enesetunne muutus paremaks, kui nad mõtlesid, et saavad kedagi aidata.

Õhtul jõid kõik suures põõsamajas teed, mis oli valmistatud kohalikust taimest. See pidi tagama hea une.

Oli hommik. Lapsed ning Jokino läksid kohe pärast hommikusööki metsa loomi vaatama. Kui nad kaelkirjakute juurde jõudsid, muutusid nende meeled rõõmsaks, sest pikad elukad seisid kõik oma neljal jalal ja noppisid puude otsast maitsvaid suuri rohelisi lehti. Elevandidki päevitasid päikese käes - kõik oli korras. Ninasarvikud jalutasid karjana uhkelt ringi. Tiigreid aga polnud oma kodupaigas. Siiski oli varsti kuulda lõrisemist selja tagant. Kõik keerasid end ringi ja nägid suuri vihaseid tiigreid nende poole liikuvat. Joki käskis kõigil kiiresti puude otsa ronida ning tegi seda isegi. Oli selge, et loomad olid terveks saanud, kuid sellega kaasnes ka nende tavapärane viha inimeste vastu. Nad oleks pidanud sellega arvestama. Keegi ei teadnud, kaua nad seal puu otsas istuma pidid, sest tundus, et kurjad elukad ei kavatsenudki puude alt ära minna. Kuid äkki...Käisid matsud ja Pixi lamas puu all maas. Ta oli oksa pealt alla kukkunud, tõusis püsti ning mõtles uuesti puu otsa ronida, kuid tiigrid olid liiga lähedal. Tüdruk taganes....Ta lootis, et näeb seda unes, et ärkab kohe varsti üles ja rõõmustab, et see tõsi polnud. Kahjuks ei olnud see unenägu. Pixille seisis vastamisi viie suure triibulise tiigriga. Taganedes ta komistas ja kukkus istuli põõsasse. Uskuge või mitte, aga vihased loomad kõndisid laisalt minema. Nad ei puutunud tüdrukut üldse. Keegi ei teadnud, millest selline meelemuutus, kuid nad jätsid ta rahule. Varsti ronisid teisedki puude otsast alla ja ruttasid põõsas lamava lapse juurde. Ta oli minestanud. Joki turgutas teda külma veega. Pixi küll ärkas, aga ei suutnud rääkida. Tema silmad olid ikka veel hirmunud, ta vaatas kartlikult igal pool ringi.

Kui noor tüdruk oli põõsamajas Zu valmistatud tee ära joonud, muutus ka ta enesetunne veidi paremaks.

“Me peaksime vist kohe ära minema,” ütles Dixille õde vaadates.

“Jah, me lubasime teile seda, aga see ei ole hetkel võimalik, sest tagasi saab inimesi siit saata ainult õhtul, kui tähed taevasse ilmuvad. Kui me seda varem teeksime, sattuksite te mingisse teise kohta. Võib-olla isegi Austraaliasse,” sõnas Joki.

“No siis peame õhtuni ootama, aga välja me siit majast enam minna ei julge.”

Dixille oli vaevalt seda öelda jõudnud, kui väljas hakkas vihma sadama. Alguses oli see peenike ja vaikne vihm, kuid see muutus järjest tugevamaks. Tuli torm. Põõsad ja puud õõtsusid ning kõrge mäe otsast, kus asuski saareelanike maja, võis näha ookeanil mässavaid laineid. See oli nii hirmuäratav. Selgus ka tõsiasi, et kui vihma sajab ja taevas on pilvine, pole tähti nähagi ning nad ei saa ka õhtul koju. Muidugi oli pererahvas väga lahke ja abivalmis, kuid nad tahtsid minna koju. Umbes kella kuue paiku vihm vaibus ja tormist polnud jälgegi. Taevas oli laste õnneks samuti pilvitu. Varsti seadsidki õed end kojuminekuks valmis. Nad tänasid pererahvast ulualuse eest ja kutsusid neid endale külla, andes neile söega paberile kirjutatud aadressi.

Unepilv pani lapsed taas magama. Nii mõnus oli pilvedes hõljudes näha ilusaid unenägusid. Seda said nad teha senikaua, kuni maandusid aias murul. Samas kohas, kust olid õhkugi tõusnud. Nad jooksid tuppa ja tervitasid vanemaid. Tüdrukutel kulus mitu tundi, et kõik vanematele ära seletada. Nüüd polnud enam keegi mures ning kõik oli suurepärane. Lapsed olid näinud džunglit, millest olid alati unistanud. Mis sai olla veel kergem, kui minna aeda muruplatsile õunapuu all ja oodata kuni õhk sind ülespoole kannab ja saarele viib. Nii tegid lapsed päris tihti. Nad kutsusid ka oma vanemaid reisile kaasa, mis oli nende jaoks veel imepärasem kui õdede jaoks.