Asutav Rahvuskogu ja Seadusandlik Kogu

Revolutsiooni algul tulid juhid kõrgaadli seast. Need olid mehed, kes olid enne revolutsiooni tuntuks saanud oma mässumeelsusega. Üks nendest oli Rahvuskaardi ülemaks valitud markii Marie Joseph de La Fayette. Revolutsiooni teine tunnustatud juht oli krahv Jonore Gabriel de Mirabeau.

„Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“

26. augustil 1789 võttis Asutav Kogu vastu revolutsiooni programmdokumendi- „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“. 17. punktist koosnev deklaratsioon algas sõnadega: „Inimesed sünnivad ja jäävad vabaks ning õigustelt võrdseks.“ Järgmine artikkel garanteeris põhilised inimõigused, õiguse vabadusele, omandile, julgeolekule ja vastupanu rõhumisele.

Inimõiguste tähtsa põhimõttena deklareeriti, et „mõtete ja arvamuste vaba väljendamine on üks kõige kallihinnalisemaid õigusi“. Deklaratsiooni lõpus oli rõhutatud, et omand on püha ja puutumatu.

Jean Paul Marat

Eriline osa oli Jean Paul Marat’l lihtrahva juhina revolutsioonis. Revolutsiooni eel loobus Marat oma teadustegevusest ja pühendus ühiskondlik-poliitilistele võitlustele. Marat hüüdnimeks sai „Rahva sõber“, sest ta hakkas revolutsiooni eel välja andma sellenimelist ajalehte.

Parempoolsed ja vasakpoolsed. Reformid

Pärast seda, kui Prantsusmaa kolm seisust olid liitunud Asutavaks Koguks, toimus poliitiline jagunemine. Enamik Asutava Kogu saadikuid kuulus vasakpoolsete hulka, kelle soov oli Prantsusmaa konstitutsioonilise monarhiaga riigiks.

Absolutismile tegi lõpu Rahvuskogu. Kuningas jäi küll täidesaatva võimu peaks, kuid seadusandlik võim läks täielikult Seadusandlikule Kogule.

1789. aasta augustis kaotati seaduslikud eesõigused ning võrdsustati kõigi seisuste maksustamine ja õigused riigiametitesse astumisel. Prantsuse talupojad vabastati teotööst.

Peale revolutsioonisündmusi lahkusid paljud aadlikud Prantsusmaalt ja 1789. aasta sügisel alustati kirikumaade natsionaliseerimist ehk riigistamist. Hakati  müüma maid, mis olid enne kirikule ja pagenud aadlikele kuulunud. 1790. aastal kaotati aadliseisus.

Seadusandlik Kogu

1.oktoobril 1791 tuli kokku konstitutsiooni järgi valitud Prantsuse Kuningriigi rahvaesindus- Seadusandlik Kogu. Asutav Kogu oli otsustanud, et uude esinduskogusse ei saa valida Asutava Kogu saadikuid.

Seadusandliku Kogu parempoolse osa moodustasid saadikud, kes pidasid peaülesandeks hoida riiki 1791. aasta konstitutsiooni raames. Vasakpoolsete enamuse moodustasid  saadikut, kelle mitu juhtivat liiget pärinesid Lõuna-Prantsusmaalt Gironde’i departemangust. Seetõttu hakati selle rühma liikmeid nimetama žirondiinideks

Jakobiinide klubid:

Kõrvuti seadusandliku korpusega mõjutasid poliitikat poliitilised klubid ja rahvaühingud, mille tekkimine oli alanud juba Asutava Kogu perioodil. Grupp Asutava Kogu saadikuid, kes pooldas Prantsusmaa sügavamat uuendamist (revolutsiooni jätkamist), oli saanud endale nime nende kogunemispaiga Püha Jakobi kloostri järgi. Neid hakati nimetama jakobiinideks.

Klubi vasakpoolsete liidriks oli Maximilien Robespierre.

„Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“  Maximilien Robespierre