ALEKSANDER SUUR
Maria Uibokand
Sissejuhatus
Maailmaajaloost on raske leida mõnda teist Aleksander Suurele võrdset väejuhti. On teada, et austusega suhtusid temasse ka sellised maailma vapustanud vallutajad nagu Tšingis-khaan ja Napoleon I Bonaparte. Tõepoolest, selle Kreeka kõige põhjapoolsemas osas paikneva väikese Makedoonia riigi valitseja vallutusretked mõjutasid suuresti ka kõiki järgnevaid põlvkondi. Aleksander Suure väejuhioskused on aga sõjandusele pühendunud inimeste jaoks klassika.
Makedoonia kuningas on kõigi aegade ja rahvaste kuulsaim väejuht, kes suutis relva jõul luua antiikaja suurima impeeriumi.11 aastat kestnud vallutusretked kogupikkusega üle 32 000 kilomeetri, olid enneolematud. Aleksander pälvis tiitli SUUR. .
Aleksander Suur
1. Makedoonia kuningas Philippos II – Aleksandri isa
Kreekast põhja pool asuv Makedoonia riik sai alguse u. aastal 356 eKr, mil Makedoonia sai kuningaks PHILIPPOS II (382-336 eKr). Philippos muutis Makedoonia võimsaks riigiks ja laiendas selle piire.
Enne Philippos II trooniletulekut koosnes Makedoonia armee peamiselt ratsaväelastest. Philippos pani aluse tugevale, hästi relvastatud jalaväele. Niihästi ratsaväelased kui jalaväelased olid relvastatud pikkade piikidega (6 meetrit), mis olid palju tõhusamad kui kreeklaste lühikesed odad. Philippos rivistas sõdurid uut moodi faalanksisse, mis oli kreeklastega võrreldes märksa parema manööverdusvõimega.
Aastal 338 eKr purustas ta Chaironeia all kreeklased ja kavatses seejärel viia kombineeritud sõjajõud Pärsia vastu, kuid nendele plaanidele tõmbas kriipsu peale Philippose mõrvamine vandenõulaste käe läbi, aastal 336 eKr (ühe versiooni kohaselt organiseeris mõrva tema lahutatud naine Olympias, Aleksandri ema).
Kindla kavatsuse, laiendada Makedoonia riigi piire itta ja purustada pärslased, päris Philippos II poeg Aleksander. Vaatamata oma lühikesele elule Aleksander selle eesmärgi ka saavutas.
Philippos II
2. Aleksandri noorus. Õpetajad – Aristoteles ja Philippos II
See antiikmaailma kangelane sündis Pellas, 356 eKr. Aleksander oli Makedoonia kuninga Philippos II ja Epeirose vürsti Neoptolemose tütre, kuninganna Olympiase poeg. Väidetavalt oli tema ema Achilleuse ja isa Heraklese järeltulija.
Sel ööl, kui Aleksander sündis, põles Väike-Aasia rannikul Efesose linnas maha muistne jumalanna Artemise tempel, mida kreeklased pidasid üheks maailmaimeks. Selle järgi ennustati, et Aasiale on saabumas rasked ajad. Samal päeval sai Aleksandri isa Philippos II teate oma vägede võidust sõjas ühe naaberrahva üle ja samuti sellest, et tema neljahobuserakend on tulnud olümpiamängudel võitjaks. Mõlemad ended kuulutasid Philippose vastsündinud pojale suurt tulevikku.
Sõjalise kuulsuse vastu hakkas andekas nooruk huvi ilmutama juba varakult. Seejuures etendas üsna suurt rolli selles isa, kes oli osalenud kaugelt rohkem kui ühes sõjalises konfliktis. Väejuhist kuningas Philippos II õpetas pojale sõdimiskunsti, milles viimane juba õige varsti jõudsaid edusamme tegema hakkas.
Tulevane suur universumi vapustaja sai helleenliku kasvatuse: 343 eKr sai temast Vana-Kreeka ühe kuulsaima filosoofi Aristotelese kasvandik. Antiikmaailma suur kirjanik Plutarchos kirjeldab oma “Paralleelsetes elulugudes” Makedoonia Aleksandri haridusteed järgmiselt: “... Aleksandri loomus tõmbas teda teadmiste omandamise ja raamatute lugemise poole. Ta arvas ja rääkis tihti, et “Iliase” lugemisest on kasu sõjaliste võitude saavutamisel. Aleksander... oli vaimustuses Aristotelesest ja kinnitas, et armastab õpetajat samavõrra kui oma isa, lisades, et Philipposele võlgneb ta talle antud elu, kuid Aristotelesele oskuse seda väärikalt elada.”
3.Aleksandri sõjatee algus. Kartmatu Aleksander
Kauges minevikus peeti sõja võitjat inimeseks, keda on õnnistatud suure riigimehe tarkusega. Kuningapoeg Aleksander kamandas oma esimest Makedoonia sõjameeste salka kuueteistkümneselt. Tol ajastul oli täiesti tavapärane, et kuningapojast sai ka oma riigi vägede juht.
Võideldes Makedoonia vägede ridades, pani Aleksander oma elu sageli hädaohtu ja sai mitmel korral raskelt haavata. Kartmatult üritas suur väejuht oma saatusest suurem olla ja vaenlasi mehisusega lüüa, arvates, et julgete jaoks ületamatuid tõkkeid ei eksisteeri, nagu ka argpükside jaoks polevat ühtki õigustust.
On teada juhtum, mil noor kuningas sõdis oksidraaklaste maal. Kui algas tormijooks vaenlase kindlusele, ronis Aleksander makedoonlaste esimeste hulgas müüridele, kui äkitselt murdus redel. Aleksander jäi üles müürile. Ta hüppas kindlusesse otse põgenevate vaenlase sõjameeste keskele ja sai lahingus raske sõjanuia löögist rinda ja kaela rängalt haavata. Ainult imekombel õnnestus päralejõudnud Makedoonia sõjameestel, kes kuninga elu pärast hirmu tundes kindluseväravad raevuka tormijooksuga maha olid murdnud, oma valitseja päästa.
Saanud kuningaks, ei kulutanud Philippos II poeg tühjalt aega. Rahuajal veetis ta päevi kohtuasju arutades ja sõjaväge lahinguteks ette valmistades, jahil käies ja lugedes. Makedoonia aristokraatiaga suhelda Aleksander eriti ei armastanud, eelistades sellele võimalikult rohkem sõjameeste hulgas viibida, sest pidid ju viimased aitama tal võitmatu väejuhi kuulsust saavutada.
Ka sõjaretkedel kasutas noor kuningas sõdimisest vaba aega kasulikult. Ta harjutas vibulaskmist, mõõgavõitlust ja töötas välja käsitsivõitluse uusi võtteid, treenis vägagi riskantset kiirestiliikuvalt sõjakaarikult mahahüppamist ja uuesti sellele kargamist.
4. Philippos ja Aleksander voidavad kreeklasi Chaironeia lahingus –
338 eKr
Oma väejuhitalenti ja sõjalist mehisust demonstreeris kuningapoeg juba 338. a. eKr, purustades Chaironeia juures teebalased lahingus, kus Philippos II- l tuli võidelda Kreeka linnriikide liiduväe vastu. Aleksander viis lahingusse Makedoonia kahest tuhandest ratsanikust koosneva ratsaväe (peale selle oli kuningas Philippose käsutuses veel 30 000 hästi välja õpetatud ja distsiplineeritud jalaväelast). Isa käsul juhtis poeg raskerelvis ratsaväe vaenlase vägede teebalastest koosneva tiiva vastu. Noor väejuht purustas teebalaste väe väga kiirelt, hävitades selle peaaegu täielikult, ning ründas seejärel juba ateenlastest koosnevat väetiiba ja tagalat.
See võit kindlustas Makedooniale Kreekas ülemvõimu, jäädes samas võiduka valitseja jaoks viimaseks.
Philippos II mõrvati augustis, 336 a. eKr.
Chaironeia lahingu plaan
5. Aleksander asub troonile. Granikose lahing 334 a. eKr – esimene tõsine lahing Pärsia vägedega
Koos trooniga päris noor Makedoonia kuningas hästi väljaõpetatud sõjaväe, mille tuumiku moodustasid raskerelvastuses jalaväelased – pikkade odade ehk sarissadega varustatud odamehed. Arvukad olid ka mobiilsetest kergjalaväelastest ning raskelt relvastatud ratsaväest koosnevad abiväed. Aleksandri armee kasutas sageli ka mitmesuguseid heite- ja piiramismasinaid, mida rännakutel veeti vägede järel lahtivõetuna. Muistsete kreeklaste sõjaväeinsenerid olid oma aja kohta vägagi kõrgel tasemel.
Ennekõike kindlustas kuningas Aleksander Makedoonia ülemvõimu Kreekas. Ta sundis linnriike tunnustama tema kui kõrgema väejuhi piiramatut võimutäiust eelseisvas sõjas Pärsiaga. Kõiki vastaseid ähvardas Aleksander sõjalise jõuga. 336 a. eKr valiti ta isa asemel Korintose Liidu juhiks.
Seejärel sooritas noor kuningas võiduka sõjakäigu Doonau orus ja mereäärses Illüürias elavate barbarite vastu. Relvade jõul sundis Aleksander sealseid rahvaid tema ülemvõimu tunnustama teda sõjas pärslastega abistama. Et eelseisev sõda tõotas rikkaliku sõjasaaki, nõustusid barbarite juhid nõudmistega meeleldi.
Sel ajal kui Aleksander põhjapoolsetes piirkondades sõdis, levis Kreekas kuulujutt tema surmast, mis andis kreeklastele, eriti teebalastele ja ateenlastele, julgust Makedoonia vastu välja astuda. Ootamatult ilmus kuningas Aleksander kiirmarsil Teeba müüride alla ning linna vallutanud, tegi selle maatasa. Sellest õppetunnist ärahirmutatud ateenlased andsid alla ja nendega käituti suuremeelselt. Karmus, mida Aleksander oli Teeba suhtes ilmutanud, tegi lõpu Kreeka linnriikide sõdimisele sõjaka ja tollases hellenistlikus maailmas kõige tugevamat ja võitlusvõimelisemat armeed omava Makedoonia vastu.
Kevadel 334 eKr, määranud Makedoonia asevalitsejaks väejuht Antipatrose ja jätnud talle 10 000 sõjameest, alustas Aleksander ise sõjakäiku Väike-Aasiasse. 30 000 jalaväelasest ja 5000 ratsanikust koosneva väe eesotsas ületas ta kiiresti selleks otstarbeks kõikjalt kokku korjatud laevadel Hellespontose väina. Pärsia laevastik ei olnud suuteline seda operatsiooni takistama. Tõsisemat vastupanu ei kohanud Aleksander enne Granikose jõge – alles siin ootasid teda vastase suured sõjajõud.
Esimene tõsine lahing Pärsia vägedega, mida juhatasid kuulus väejuht Rhodose Memnon ja mõned Pärsia satraabid, toimus Granikose jõe kallastel maikuus. Aleksandri vastas seisis 20 000 Pärsia ratsanikku ja arvukas armee kreeka jalaväelastest-palgasõduritest. Mõnede allikate kinnitusel tuli 35 000-pealisel Makedoonia armeel võidelda koguni 40 000 mehest koosneva vaenuväe vastu.
Pärslaste märkimisväärne arvuline ülekaal on täiesti usutav. Eriti kehtis see ratsaväe kohta. Makedoonia kuningas ületas vaenlase silme all otsustavalt Granikose jõe ja ründas esimesena. Kõigepealt purustas ta erilise vaevata ja hajutas laiali Pärsia kergeratsaväe ning hävitas seejärel kreeka palgasõduritest koosneva jalaväefaalanksi, millest jäid ellu vaid alla kahe tuhande vangivõetud mehe. Võitjad kaotasid vähem kui sadakond sõdalast, võidetud – kuni 20 000.
Granikose jõe lahingus juhtis Aleksander ise raskerelvis Makedoonia ratsaväge ja sattus sageli otse keset lahingumöllu. Teda kaitsesid siis kas tema kõrval võitlevad ihukaitsjad või isiklik vaprus ja võitlusoskused. Just tänu mehisusele, millele lisandusid väejuhi oskused, saavutas Aleksander makedoonia sõdurite hulgas enneolematu populaarsuse.
Vangivõetud kreeklased kuulutati makedoonlaste poolt reetureiks, neediti ahelaisse ja saadeti Makedooniasse sunnitööle. Tapetud maeti sõjaväeliste austusavalduste saatel lahinguväljale ja nende hauale kuhjati vägev kurgaan. Granikose lahingus hukkunud Makedoonia sõdurite vanemad ja lapsed vabastati maamaksudest, kõigist isiklikest riiklikest koormistest ja varanduslikest maksetest riigikassasse. Aleksander andis käsu
Makedoonlaste lahingurivi - faalanks
6. Issose lahing, 333 eKr – üks antiikmaailma suurimaid lahinguid
Pärast hiilgavat võitu Granikose lahingus, avas enamik peamiselt hellenitest koosneva elanikkonnaga Väike-Aasia linnu, sealhulgas ka Sardeis, ise ja vabatahtlikult võitjale oma väravad. Visa relvastatud vastupanu osutasid üksnes seni sõltumatuse poolest kuulsad Mileetos ja Halikarnassos, suutmata siiski Makedoonia vägede pealetungile vastu seista. 334 a. lõpust 333 a. alguseni vallutas Aleksander Kaaria, Lüükia, Pamfüülia ja Früügia (kus tema kätte langes tugev Pärsia kindlus Gordion). 333 a. suvel jõudis ta välja Kapadookiasse ja suundus edasi Kiliikia peale. Alles kuningast väejuhi ohtlik haigus sundis Makedoonia armeed võidukat edasimarssi peatama.
Vaevalt paranenud, liikus Aleksander üle Kiliikia mäekurude Süüriasse. Pärsia kuningas Dareios III Kodomannos liikus selle asemel, et oodata vastast Süüria tasandikel, talle määratusuure väega vastu ja lõikas ära vastase ühendusteed. Issose (tänapäeval Iskenderuni) linna lähedal Põhja-Süürias leidis aset üks antiikmaailma suurimaid lahinguid. Pärsia väed ületasid Makedoonia Aleksandri jõude arvuliselt umbes kolmekordselt, mõningatel hinnangutel isegi kümnekordselt. Tavaliselt on allikmaterjalides ära toodud number 120 000, neist 30 000 kreeka palgasõdurit. Seetõttu ootasid kuningas Dareios ja tema väeülemad kindlat ja kiiret võitu.
Pärsia väed võtsid sisse mugava positsiooni Issose tasandikku läbiva jõe paremkaldal. Selle tiibadest märkamatult mööduda oli võimatu. Kuningas Dareios III oli ilmselt otsustanud kohutada oma valdustesse tungijaid ainuüksi tohutu väe suurusega ja saavutada täielik võit, olles veendunud oma võimsuses. Seepärast ei hakanudki ta lahingupäeval sündmusi tagant kiirustama, jättes lahingu alustamise initsiatiivi vastase hooleks. See läks talle kalliks maksma.
Aleksander alustas esimesena, saates ette odameeste faalanksi ja ratsaväe, kes ründasid vastast tiibadelt. Makedoonia raskeratsavägi kuninga enda juhtimisel sööstis rünnakusse jõe vasakkaldalt. Nende innukus nakatas võitluskirega ka teisi makedoonlasi ja nende liitlasi, häälestades kõiki võiduks. Algul ei suutnud Aleksander võrreldes vaenlase määratu väega märgatavat edu saavutada. Kuid lõppude lõppuks siiski võideti, paljus tänu sellele, et Makedoonia kuningas isiklikult juhtis lööki otse vastase positsiooni keskmesse – kõrgendikule, kus seisis Dareios oma satraapidega.
Pärslaste read läksid sassi ja sõdurid pöördusid põgenema. Taas, nagu oli juhtunud ka Granikose jõel, laskis lahinguväljalt esimesena jalga mitmetuhandeline Pärsia kergeratsavägi. Kõige visamalt võitlesid Dareiose kreeklastest palgasõdurid, kelle faalanks paiknes otse Pärsia vägede keskmes. Siin kohtas Aleksander nii raevukat vastupanu, et tal tuli lahingumöllu läkitada oma ihukaitsjadki. Makedoonia ratsavägi jälitas põgenejaid pikalt, ent Dareios jäi siiski tabamata. Pärsia kaotused olid tohutud, arvatavalt üle 50 000 langenu.
Pärslaste sõjaleer koos Dareiose perekonnaga langes võitjate saagiks. Püüdes saavutada vallutatud maade elanikkonna sümpaatiat, ilmutas Aleksander Dareiose naise ja laste vastu armulikkust, vangivõetud Pärsia sõjameestel lubas aga soovi korral Makedoonia armee ja selle abivägedega ühineda. Säärast ootamatut võimalust vältida häbistavat orjapõlve Kreekamaal kasutasid paljud vangistatud pärslased.
Dareios koos purukslöödud vägede riismetega põgenes kaugele Eufrati jõe kallastele.
Aleksander tormamas lahingusse Issoses, kus ta saavutas 333 eKr otsustava võidu Pärsia kuninga Dareios III üle.
7. Eesmärk vallutada kogu Vahemere idarannik. Raske lahing Tuurose all. Gaza linna vallutamine
Aleksander liikus Foiniikiasse eesmärgiga vallutada kogu Vahemere idarannik. Antiikaja suur väejuht unistas üksnes vägeva Pärsia ainuvalitseja alistamisest. Mingit muud eesmärki ta oma itta suunatud sõjaretkele ei seadnud. Kõik Pärsia kuninga rahuettepanekud lükkas Aleksander tagasi.
Palestiinas kohtasid makedoonlased rannalähedasel kaljusaarel paikneva Foiniikia kindluslinna Tüürose (nüüd Sur) ootamatut vastupanu. Kuivast maast eraldas Tüürost 900 meetri laiune veeriba. Linn oli ümbritsetud kõrge ja tugeva kindlusmüüriga, siin oli tugev garnison ja laevastik, suured vee- ja toidutagavarad ning linnaelanikud täis otsustavust oma kallist Tüürost võõrvägede eest relvadega kaitsta.
Algas seitse kuud kestev ebaharilikult raske linnapiiramine, milles osales Makedoonia sõjalaevastik. Algul hakkas kuningas Aleksander üle väina rajama 60 meetri laiust muuli, et paigutada sellele müürilõhkujad ja heitemasinad. Kuid kahes Tüürose sadamas seisnud foiniiklaste galeeridelt maandati makedoonlaste jahmatuseks muulile tugev dessant, kes põletas maha osa puitkonstruktsioonidest ja purustas vaenlase sõjamasinad.
Siis käskis Aleksander korjata kogu Foiniikia rannikult kokku 250 laevast koosneva laevastiku, mis koostöös Makedoonia laevadega blokeeris mere poolt Tüürose ja selle sõjasadamad. Toimunud merelahingus saavutas Makedoonia laevastik sadamatest väljunud Tüürose tugeva laevastiku üle veenva võidu. Samal ajal käskis Aleksander ehitada mullast, kividest ja puudest saareni viiva laia tammi. Mööda seda veeti otse kindlusseinte alla hulk heite- ja müürilõhkumismasinaid. Lõpuks, pärast mitmeid rünnakuid, läks Tüürose vallutamine korda.
Põgeneda õnnestus ainult osal linnaelanikest laevadel, mille meeskonnad suutsid vaenlase laevastiku blokaadirõngast läbi murda ja Vahemere kaudu lahkuda. Raevuka tormijooksu käigus hukkus kaheksa tuhat tüüroslast ja ligi 30 000 müüdi võitjate poolt orjadeks. Linn ise tehti teistele vastalistele õpetuseks praktiliselt maatasa.
Pärast seda alistusid vallutajatele kõik Palestiina linnad peale Gaza, mis tuli võtta jõuga. Linna kaitses mehise väeülema Batise Pärsia garnison.
Gaza piiramisel kasutati piiramismasinaid, sealhulgas Tüürose alt ära
toodud katapulte ja kiviheitemasinaid. Need seati üles tohutule kokkukuhjatud künkale. Kindluse müüride mahalõhkumiseks kulus mõni päev ja alles pärast mitut makedoonlaste jaoks ebaõnnestunud pealetungi õnnestus linn lõpuks vallutada. Raevunud võitjad lõid maha kogu pärsia garnisoni, linn ise rööviti tühjaks ja selle elanikud müüdi orjadeks. See kõik toimus novembris, 332 eKr.
8. Aleksandrit tervitatakse Egiptuses, kui vabastajat. Aleksandria rajamine
Egiptus, üks kõige tihedamalt asustatud riike Vanas Maailmas, alistus Makedoonia Aleksandrile ilma igasuguse vastupanuta. Teda võeti vastu kui egiptlaste Pärsia ikkest vabastajat.
Egiptuse alistamisel ilmutas Aleksander ehtsat riigimehe tarkust: vastupidiselt pärslastele, kes alatasa egiptlaste religioosseid tavasid maha tegid, jättis Aleksander kohalikud usukombed rahule. Sellega võitis ta Egiptuse rahva usalduse ja poolehoiu, mida veelgi soodustas tema erakordselt arukas riigijuhtimise korraldamine.
331. aasta algul sooritas Aleksander palverännaku läbi kuuma Liibüa kõrbe Zeus Ammoni pühamusse. Selle vanade egiptlaste poolt eriti austatud templi preestrid pühitsesid ta muistsete vaaraode kombe kohaselt “Ammoni pojaks” (Päikese pojaks).
332. aasta lõpul rajas vallutaja Niiluse deltas merekaldale Aleksandria (ühe paljudest tema järgi nimetatud linnadest), millest peagi kujunes hellenite suur kaubandus-, teadus- ja kultuurikeskus.
Aleksander Suurel oli kavatsus ehitada Aleksandriasse tuletorn. Selle ülesande võttis enda peale arhitekt Sostratos. Töid alustati Ptolemaios I käsul ning lõpetati Ptolemaios II valitsemise ajal. See ehitis oli maailma esimene hiidtuletorn (üks antiikmaailma seitsmest maailmaimest). Ehitati 20 aastat, tööd lõpetati umbes aastal 280 eKr. Tuletorn asus linna ees Pharose saarel. Selle kõrgus oli arvatavasti 143 meetrit ja tipus seisis kreeka merejumala Poseidoni kuju.
Aleksandrias asus ka maailma esimene teadusasutus Museion, kus tegeldi arstiteaduse, astronoomia, matemaatika jt. teadustega. Samas oli ka suurim raamatukogu, mis sisaldas antiikmaailma mahukaimad käsikirjad – papüürusrullidekogu (700 000).
Oma vallutusretkedel asutas Aleksander veel palju teisigi linnu. Tema asutatud linnadest tuntakse praegugi Hudandi ja Herati.
Aleksandria
9. Gaugamela lahing
331. a. kevadel suundus Aleksander, saanud Kreekamaa asevalitsejalt Antipatroselt oma vägedele tõhusat täiendust, taas sõjakäigule Dareiose vastu, kes oli vahepeal jõudnud endale Assüüriast suure väe koguda. Makedoonia armee ületas Tigrise ja Eufrati jõe ning sama aasta 1. oktoobril kohtusid kaks vaenuväge Arbela linna ja Nineve varemete lähedal Gaugamela lahingus. Taas oli kunigas Dareiosel vähe lootust sõjas edu saavutada. Vaatamata pärsia vägede märkimisväärsele arvulisele ülekaalule, saavutas väejuht Aleksander tänu suurepärasele taktikale pealetungi korraldamisel järjekordse hiilgava võidu.
Seekord viis ta lahingusse 47 000 mehest koosneva armee, mida Dareios III vägi ületas arvuliselt 3-4 kordselt. Aleksander, kes ise paiknes koos raskeratsaväega Makedoonia lahingupositsiooni paremal tiival, murdis läbi pärslaste vasaku tiiva ja tsentri vahelt ning ründas seejärel tsentrit. Hoolimata visast vastupanust, mille käigus makedoonlaste vasak tiib tugevat survet koges, tuli pärslastel lõpuks siiski taganeda. Mõne minuti jooksul muutus nende tohutu armee relvastatud meeste juhitamatuks lambakarjaks. Dareios III põgenes esimeste hulgas, tema kannul tormas täielikus paanikas ja tohutuid kaotusi kandes kogu tema armee. Mõnedel andmetel kaotasid pärslased selles lahingus 50 000 meest. Võitjate kaotused piirdusid kõigest 500 mehega.
Edasi liikus Makedoonia armee Babüloni linna peale, mis hoolimata võimsatest kaitsekindlustest avas väravad vähimagi vastupanuta. Peatselt olid makedoonlased vallutanud ka Pärsia pealinna Persepolise ja ühes sellega kuninga määratu aaretekambri. Gaugamela juures saavutatud võit oli Makedoonia Aleksandrist teinud Aasia valitseja – nüüd lebas tema jalge ees kogu Pärsia riik.
10. Suurim impeerium
330. aasta lõpuks oli Makedoonia kuningas alistanud kogu Väike-Aasia ja Pärsia, saavutades sellega isa püstitatud eesmärgi. Vähem kui viie aasta jooksul oli Aleksander rajanud oma aja suurima impeeriumi. Võidetud territooriumil valitses kohalik ülemkiht. Ainult sõjaasjanduse ja rahanduse korraldamine jäi kreeklaste ja makedoonlaste kätte. Neis küsimustes usaldas kuningas Aleksander üksnes oma helleneid.
Järgneva kolme aasta jooksul korraldas Makedoonia Aleksander sõjaretki praeguse Afganistani, Kesk-Aasia ja Põhja-India territooriumile. Pärast seda õiendas ta lõplikult arved Pärsia riigiga, mille põgenev kuningas Dareios III langes lõpuks omaenese satraapide käe läbi. Tõsi küll, suur väejuht mõistis Pärsia valitseja alamate taolise teo hukka, sest ta soovinuks Dareiost näha oma “auvangina”. Järgnes Aria, Drangiana, Arachosia, Baktria ja Sogdiana vallutamine.
Neist kahes viimases kohtasid vallutajad kohalike elanike ja valitsejate visa vastupanu. Baktria ja Sogdiana vürstid oma sõdalastega varjusid hästi kindlustatud paleedesse, mille tormijooksuga vallutamine põhjustas ründajaile suuri kaotusi. Makedoonia sõjavägi ületas isegi Iaxartese jõe ja tungis sküüdi nomaadide maadele. Alistanud lõpuks rahvarikka ja jõuka Sogdiana, naitus Aleksander Roxanega, Baktria vürsti Oxyartese tütrega. See vürst oli, püüdes säilitada oma riiki Kesk-Aasias, Aleksandrile eriti kaua vastu pannud.
11. Sõjaretk Põhja-Indiasse. Viimane verine lahing Hydaspese jõe kaldal.
Rahulolematus Makedoonia armees.
Baktria lõplikult alistanud, alustas Aleksander 327. aasta kevadel sõjaretke Põhja-Indiasse. Tema 120 000 meheline armee koosnes põhiliselt vallutatud maade vägedest. Ületanud Hydaspese jõe, astus ta lahingusse kuningas Porose armeega, mis koosnes 30 000 jalamehest, 200 sõjaelevandist ja 300 sõjavankrist.
Verine võitlus Hydaspese jõe kaldail lõppes suure vallutaja järjekordse võiduga. Olulist rolli võidu saavutamisel etendas kreeka kergejalavägi, rünnates külmavereliselt sõjaelevante, kelle ees idamaised sõjamehed suurt hirmu tundsid. Suur osa rohketest haavadest marru läinud loomadest pööras ringi ja tormas läbi omaenese vägede, tekitades India armee ridades põhjaliku segaduse. Võitjad kaotasid selles lahingus kõigest 1000 sõdurit, võidetud määratult rohkem – 12 000 tapetut ja 9000 vangilangenut. India kuningas Poros ise võeti samuti vangi, kuid võitja vabastas ta peatselt. Võitnud veel mõned lahingud, jõudis Aleksander Suure armee välja tänapäeva Pandžabi territooriumile.
Ent edasine pealetung India südamesse kippus takerduma: Makedoonia armees puhkes avalik rahulolematus. Kaheksa aastat järjepanu kestnud sõjaretkedest ja lahingutest kurnatud sõdurid anusid kuningat koju, kaugesse Makedooniasse tagasi pöörduma. Jõudnud piki Induse jõe kallast India ookeani äärde välja, tuli Aleksander Suurel alluda oma vägede soovile. Ta otsustas võidukad sõjaretked Aasia avarustesse mõneks ajaks katkestada.
Korraldanud uute vallutatud maade valitsemise, liikus Makedoonia kuningas läbi Gedroosia kõrbe (tänapäeval Belutšistan) läände. Kreeka koondlaevastik, mida juhtis Nearchos, pöördus tagasi piki rannikut. Samal ajal korraldas Aleksander vangivõetud pärslastele ja teistest rahvustest sõdalastele järjekindlalt makedoonia taktika alaseid õppusi; see põhjustas kreeklaste seas rahulolematust, mille kuningas karmilt maha surus.
Aleksander Suure vallutused ja sõjakäigud..
12. Aleksander Suure surm 13. juuni 323 eKr. Antiikaja suurim vallutaja
Kodumaale tagasi jõuda Aleksander Suurel ei õnnestunud, Aleksander suri ootamatult Babülonis (peale mõnepäevast palavikku), keset uue sõjakäigu ettevalmistust.
Maailma ajalukku on Makedoonia Aleksander läinud antiikaja tõepoolest suurima vallutajana. Tal õnnestus tolleaegset maailma muuta tänu oma organisaatoritalendile, sõjanduslikele uuendustele ja isiklikule vaprusele. Aleksander muutis lahingutaktika tõeliseks kunstiks.
Oma elu jooksul ei kaotanud Aleksander Suur ühtki lahingut, kuigi võitles üheteistkümne aasta jooksul vastastega, kes teda tavaliselt arvulises koosseisus märkimisväärselt ületasid. Tema saavutused nii pealetungitaktika kui ka piiramissõja vallas osutasid sõjateaduse arengule määratut mõju. Esimestena hakkasid võiduka väejuhi sõjandusteoreetilist pärandit tõsiselt uurima Vana-Rooma imperaatorid.
Kreeka ajaloolane Appianos on andnud suure vallutaja saatusele järgmise hinnangu: “... kujukalt iseloomustamaks Aleksandri eluteed ja võimu, võib öelda, et ta vallutas kõik maad, mida tema silmad nägid, ja suri, mõeldes ja unistades ülejäänuist.”
13. Killustatud maailmariik
Aleksander Suure surma tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Makedoonia kuninga loodud tohutu impeerium lakkas eksisteerimast kõigest aasta pärast oma rajaja surma. See lagunes viieks omavahel pidevalt sõdivaks riigiks, mida valitsesid suure vallutaja väejuhid.
Võim läks väljaspool Kreekat asuvatesse uutesse pealinnadesse, s.h. Aleksandriasse Egiptuses, Antiookiasse Süürias (praegune Antalya Türgis) ja Pergamoni Väike-Aasias.
300 aastat, mis mahtus Aleksandri eluaja ja Egiptuse roomlaste alistumise vahele, tuntakse hellenismi ajajärguna.
Aleksander Suur müntidel KASUTATUD KIRJANDUS 1) ENE 1, lk. 136 2) ENEKE 1, lk. 43 3) “21 maailmakuulsat väejuhti” 2003. a. 4) “Maailma ajalugu sõnas ja pildis” 2003. a., lk. 38 5) http://images.google.com/images?hl=en&lr=&ie=UTF-8&q=alexander%2Bgreat&btnG=Search 6) www.miksike.ee/lisa/6klass/5kreeka/aleks1.htm
valada Granikose lahingu kangelastest vaskkujud, mis pidid kodumaal välja pandama ühte tähtsaimasse templisse.