J. Rannap “Tuukerkoer Torru”

Jürgen oli jäänud tööst ilma ja otsis parajasti uut tööd. Jaagul oli kutsikas. Väntsakas oli väga suur. Seda võis näha ta pehmest koonust, pisikestest teravatest piimahammastest ja kohmakatest käppadest. Tõeline tuukerkoer.

Jürgen viis koera koju, naine Loora oli esialgu koera vastu, kuid leppis siiski. Koera nimeks sai Torru.

Kutsika esimene öö oli väga raske, ta oli toodud just ema juurest ära, ta tundis ennast nii üksikuna.

Ühel päeval nägi Jürgen kuulutust: FIRMA VÕTAB PIIRAMATUL HULGAL MEHI KOOS KOERAGA VALVETEENISTUSSE. PALK MEHE JA KOERA VÄÄRILINE.

See töö oli muidugi alles kaugel, sest on vaja hakata koera õpetama.

Torru esimene katsumine. Paiselehe tänavale sõitis ekskavaator. Varsti oli keset tänavat suur auk, kuid see auk nagu unustati ja inimestel tuli nüüd käia pori sees. Ühel päeval oli kokkupõrge ühe mehega, kes oma poriseid taldu raginaga mööda Jürgeni aialippe sõidutas.

“Mokk maha, papi! Kobi nurga taha, kui ellu tahad jääda.”

Kust Torru hüppe tegi, Jürgen ei näinud. Kuid äkki oli koer aia juures, kirev püksisäär hambus. “Kutsuge oma murdja ära!”

“Kuhu ma teda ära kutsun? Ta on ju oma aias.”

“Pealegi, kuidas ma teda kutsuda saan? Mul kästi ju mokk maas pidada.”

Torru sai tublisti kiita.

Torru haukus harva. Ka tema müramised käisid ilma haukumiseta. Ta jälgis kõike, mis toimub ümberringi. Ta ei tõstnud kisa, kui keegi aeda tuli. Sisse sai, välja enam mitte. Talle ei meeldinud, kui kättpidi teretati, see pani ta urisema

Üheksandaks elukuuks kaalus ta juba üle kuuekümne kilo. Kui ta tagajalgadel seisis, võis ta oma mehe pealaele asetada.

VALEVÕTMETEGA KÜLALINE

Ühel päeval astus mööda Paiselehe tänavat igavleva ilmega härrasmees. See oli Väle Viktor.

Kui ta tänava algusele lähenes, väljus ühest majast ümara kõhukesega isand. Ta lukustas ukse ja sammus värava poole.

Väle Viktor igavlev ilme oli kadunud. Ta terased silmad registreerisid nüüd iga üksikasja. Lageda eesaiakese, tühja pesunööri, kandekoti majast väljunu käes. Kandekott oli tühi. Ilmselt mindi poodi. Ta võis nüüd oma poole tunniga arvestada.

Ta avas luku ja sisenes.

Alles ilusti suletud välisukse link lõksatas. Uks kisti praokile, prakku pisteti must koon ja järgmisel hetkel seisis esikus elukas, kelle ilme Väleda Viktori judisema pani. Ta tegi hüppe ja oli kapi otsas.

Jürgen tuli parajasti poest ja tavaliselt oli koer teda väraval ootamas. Täna ei teda polnud. Ta märkas praokil majaust.

Jürgen tundis, kuidas suu iseenesest naerule kisub. Ta vaatas nüüd kapi otsas koogutava kuju poole. Parukas oli lennanud põrandale, nina alt puudus parempoolne vuntsiharu.

Jürgen saab mehelt pika pinnimise peale kogu loo teada.

Mees lubati kapi otsast alla ja mindi õue. “Kui tahad värava kaudu minna, lasen koera kohe lahti. Kui aga sealt, üle aia, saad kümme sekundit eduaega.”

“Andsin talle need sekundid. Aga sidusin talle kondi palitusappa. Koeral peab ju ka stiimulit olema.”

Vaene mees oli läinud nagu rakett, oli rinnuli üle võrkaia viskunud, et kukerkuuti krunditagusesse solgikraavi maanduda. Ja alles seal välja pääsenud mõistis, et koera polnud lahti päästetudki.

VIHMAVARJUD

Torrule ei meeldi vihmavarjud, ta lausa kardab neid.

Ühel päeval läks Jürgen vahendusfirma “Albert, Herbert + Norbert” direktori jutule. “Nagu ma aru saan, vajate te valvurit turvameest.”

“Mina relva ei kanna. Ja džuudot, karateed või mis nad teil seal olid, ei tunne. Aga koos minuga on alati keegi, kes kannab ja tunneb.”

Järgmisel silmapilgul seisis tööotsija jala juures vasikasuurune must elukas, hoobilt liikumatuks kivinenud nagu rööbaspuudelt maha hüpanud eliitvõimleja.

Koer vedas mokad pingule. Nahavoltide vahelt tõusid nähtavale võimsad kihvad. Koer tõi irevil hambad viimseni esile ja urises kurjakuulutavalt. Koer vajus aeglaselt põrandale. Suur pea käppadel, jälgis selle üks silm valvsalt, mis toas toimub.

“Relvad on …hm …peab tunnistama…aukartust äratavad. Võitluskunsti tundmine…ma arvan, sellest pole ka kahtlust.”

Jürgen koos Torruga võetigi tööle.

KÖISREDEL KATUSELT

Midagi oli teisiti kui tavaliselt. Ta kuulis veidraid samme. Need sammud tõusid mööda seina. Hääletult hüppas Torru jalgadele, läks tugitoolide juurde ja tonksas peremeest ninaga.

Katusele puuriti auk, kerge klõbinaga rullus lahti nöörredel.

Retuusimees ei jõudnud ümber pöörata, et päästva redeli järgi haarata. Ta ei jõudnud isegi karjatada. Silmad täis õudu nägi ta, kuidas midagi kohutavalt suurt ja musta läbi õhu lendas.

Jürgen tõi rihmad ja sidus varga kinni.

Kaaslasi oli välja veel kaks.

Jürgen lülitas häiresignalisatsiooni välja ja tegi ukse lahti. Kui trepil oodanud mees sisse astus, pani koer lihtsalt esikäpad tema õlgadele. Seegi seoti kinni

Jürgen tõstis kasti ukse taha ja jäi ootama. Varsti kuulis ta, et keegi tuleb. Varas astus sisse ja seisis silmitsi koeraga, keda ta ei suutnud unustada ja kes oli ka tema ära tundnud. See oli Väle Viktor.

Jürgen kutsus nüüd politsei ja direktorid.

UUED EESMÄRGID

Kolme kurjategija kinnivõtmine tegi Jürgeni ja Torru kuulsaks. Firma reklaamišefi foto tuli väga ilus. Sellel oli tagajalgadele tõusnud koer, lõuad justkui haaramiseks valmis. Sellest tehti elusuurune koopia ja paigutati firma aknale: MEIE MAJA VALVAB TORRU.

Jürgen tahtis nüüd midagi muud teha ja ta hakkas mõtlema reklaami tegemise peale koos koeraga.

KÕRVALEHÜPE

Ühel hommikul oli Torru kadunud. Ta sai kokku emase koeraga ja läks temaga koos minema. Kui koer oma koju läks jäi Torru üksinda ja avastas nüüd, et ei tea kus on kodu. Ta hakkas otsima.

Bussijuht Jüri toimetas samal ajal klientidele kaupa kohale ja tal oli poeg Toomas kaasas. Isa ei olnud veel tulemas ega nägemas, küll aga märkas bussi noorsand. Ta andis käega märku. Järgmisel hetkel oli ta juba bussi rooli taga.

Varastel oli järgmine operatsioon hästi ette valmistatud.

Torru hulkus väsinuna ja näljasena, kui ta äkki märkas midagi tuttavat. Tee ääres seisis tuttav buss.

Telefoni juurde minnes oli mees juhipoolse ukse lahti jätnud. Torru hüppas sealt sisse nii, et teine mees ehmatusest teisele poole välja lendas. Mehed ei pääsenud bussi. Jüri tormas kohe politseisse. Kohale jõudis politsei, vargad saadi kätte.

Koer viidi oma koju. Politseil oli Jürgenile ettepanek.

“Kuulge, kas me ei võiks teda politseisse tööle saada. Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb, mida ta teeb, kuid pool tosinat meest võiks tema tulekul küll puhkusele saata.”

Kolme kuu pärast sai Jürgen kirja. Jaak andis teada, et nemad ameerika onuga on oma videofilmi valmis monteerinud ja Helsingis tunnustust leidnud. Filmi saadavad nad Prantsusmaale festivalile.

Teine kiri tuli Prantsusmaalt. Filmisõprade klubi määras parima osatäitja auhinna videofilmi “Tuukerkoer Torru” nimikangelasele koer Torrule. Auhind antakse üle Prantsusmaal ja sõidukulud tasub linnavalitsus.

Auhinnaks oli vaskvarrega hõbedast käepidemega kullast nupuga vihmavari.