Suur sõnelus

JT: Kunagi ammu ammu, nii umbes paar minutit tagasi, kõik kirjavahemärgid sõnelesid oma vahel. Kõik kiitlesid millegagi, mida neil on aga teistel ei ole. Esimene kiitleja oli preili Koma.

KM: Kui tekstist puudub koma, siis see võib juttu mõtte täitsa segi ajada. Iga loll ju teab, et on vaja koma.

JT: Sellega ei nõustunud aga Mõttekriips ja Koolon.

MK: Korista ära oma konksud, preili Koma. Igal lool on selgem mõtte, kui seal on Mõttekriips või Koolon.

KL: Koolonita ei saaks ju alustada otsekõnet.

JT: Semikoolon aga vaidles vastu.

SK: Küll aga mõned peavad ennast tähtsaks. Keda huvitavad need otsekõned? Igal lool on täpsem sisu siis, kui jutus on Semikoolon. Kindlasti on kõige tähtsam Semi-, Semi-, Semikoolon.

JT: Hüüumärk aga ei jäänud rahule sellegagi.

HM: Lausa naerma ajab teie jutt. Kõigist tähtsaim on ju Hüüumärk. Kui tuleb nördimus, nali, appihüüd või vali käsklus, siis seal on alati hüüumärk kohal – nagu välk.

JT: Küsimärk aga ärritatult ühmas.

KÜ: Mis te teisi tühja ärgitate. Iga laps ju teab, et Küsimärgita ei sa miskit küsida. See on hoopis olulisem kui mingi Hüüumärk.

JT: Sidekriips aga piiksudes vaidles vastu.

SI: Küll on on mõnel puupeal kõrkust. Ei tasu unustada Sidekriipsu võimu. Mina tähendan palju rohkem kui mõni Mõttekriips. Mina poolitan sõnu või lähendan neid liites.

JT: Jutumärgid ainult kibrutasid laupa.

JM: Kirjatükis on kõige tähtsam mees see, kellel on au nii ees kui taga.

JT: Sulud korraks koogutasid.

SD: Küll on jamps ja jama. Igaühele peab vist selgitama, et ainult meie ainsana julgeme haarata endasse kõik need sõnad. Teidki vajadusel sulgudesse paneme.

JT: Punkt on ainsana olnud seni vait, kuid nüüd julges ta rääkida samuti mõne sõnagi.

PN: Mina ei hakka mõttetult plärama, vaid ütlen kohe välja. Punkt lõpetab kõikjal ja olgu lõpp ka sellel lool.