J. Verne “Saladuslik saar”

Õhupalli all õõtsuvas korvis oli viis reisijat.

Märgates, et õhupalli all on meri, leidsid reisijad, et kõrgemal on ohutum, ja heitsid üle parda isegi kõige hädavajalikumad esemed ning püüdsid igati säästa gaasi.

Oli selge, et aerostaati ei suudetud enam kõrgemates õhukihtides hoida ja et gaas on lõppemas. Õhusõitjaid ootas hukkumine.

Nende all laius ääretu meri.

Ainus võimalus õhupalli kergendada oli lõigata läbi köied, mis hoidsid õhupalli. Mehed haarasid nööridest ja õhupall kerkis kõrgemale.

Äkki nähti maad. Rannale paisati neli inimest ja koer. Puudus nende juht insener Cyrus Smith.

Põgenikud olid vangid: Cyrus Smith, Gideon Spilett; Nab(neeger), Pencroff, Harbert, koer Top.

Alustati otsinguid. Leiti midagi söödavat. (oherdkarbid) Otsiti magedat vett. Leiti omale ajutine peavari. Nad leidsid koobaste taolise kivide hunniku, mida hakkasid kutsuma kaminateks.

Raskusi tule tegemisega, sest isegi tikud olid kukkunud üle parda. Lõpuks leiti üks tikk ja sellega õnnestus tuli suurte pingutustega põlema saada.

Neil õnnestus pidada jahti lindude peale (kurukuud), keppidega lõid linde okstelt maha. Nüüd oli natuke süüa. Püüti veel metsiseid.

Äkki kuulsid nad koera haukumist, see oli Top. Asuti teele otsingutele. Mindi koerale järele, maas lamas inimkeha. See oli insener. Ta oli elus.

Nab räägib inseneri kummalisest leidmisest. Ta avastas märjal liival jalajäljed. Topi haukumine juhatas Nabi insenerini.

Smithile valmistati kaminates mererohust ja adrust kuiv ase. Peale magamist on Smith terve ja asub tegutsema. Kõigepealt on vaja valmistada tikud. Ta võttis kaks klaasi kelladelt, täitis nende vahe veega ja liitis ääred saviga kokku. Nii valmistas ta läätse, mis koondas päikesekiired kuivale samblale ja pani selle põlema.

Õhtusöök oli üsna korralik, küpsetatud vesisea liha.

Järgmisel päeval asuti uurima kohta, kus nad maandusid, on see saar või manner. See oli SAAR.

Tutvus saarega kraatri tipust. Saarele pandi nimeks Lincolni saar, suure kodaniku nimi, kes võitleb vabariigi ühtsuse eest. Ka kõik teised kohad said omale omapärased ja täpsed nimed: graniitloss, kaminad, Tänumeele jõe sild, Mao poolsaar, Õhupalli sadam, Franklini mägi, Haikala laht, Pääsemise laid, Laevahuku neem.

Leiti väävliallikas, millega oli võimalik ravida kurgupõletikku. Tekkis vajadus tulirelvade järele, et paremini küttida. Õhtul võttis Smith taskust mitu erinevat mineraalitükki: rauamaak, püriit(väävelrauamaak), savi, lubi, kivisüsi. Kõike seda annab meile loodus.

Alustati ahju ehitamisega, et saada savinõusid. Vaja oleks olnud nuga. Smith võttis koera kaelast rihma ja murdis selle kaheks: noad on siin. Jäi ainult teha äär liivakivil teravaks ja lihvida kivil, kinnitati käepidemete külge. Hakati valmistama telliseid: liiv segati saviga, vormiti plonnid ja põletati neid tules. Nad seati ritta kuivama. Telliste põletamine. Ahju ehitamine tellistest. Ahju kütmine kivisöega. Toidunõude valmistamine ahjus.

Insener avastas aine, mida saab kasutada taela asemel, see on kergesti süttiv. (see oli kuivatatud puju)

Insener kavatseb kindlaks määrata saare asukoha.

Oli ilmne, et Lincolni saar asub niivõrd kaugel igasugusest mandrist ja saarestikust. Smith ei suutnud meenutada, et Vaikse ookeani selles osas oleks mingi saar, mille koordinaadid vastaksid Lincolni saare omadele.

Nad olid olnud juba tellisepõletajad, pottsepad, nüüd hakkasid metallitöölisteks. Valmistusid hülgejahiks.

Valmistati puust varrega esimene vasar, sepistati rauakange, tange, kirkasid, labidaid, höövleid, kirveid, naelu. Need olid küll üsna jämedalt töödeldud.

Päevakorda kerkis uue eluaseme küsimus, sest lähenemas oli talv.

Smith aimas saarel mingit saladust: tema imelik pääsemine, koera võitlus vees.

Smithi arvates pidi graniitmassi sees olema ruumikas koobas. Smith valmistab püssirohtu. Lõhkamise tulemusel oli graniitseina tekkinud lõhe, sealt tungis välja kiirevooluline veejuga ja paiskus alla maapinnale.

Kolonistid tungisid koopasse. Nad leidsid eest suure koopa, see sai neile eluasemeks. Vaja oli saada valgust koopasse ja teha ta kergemini ligipääsetavaks. Raiuti sisse aknaava.

Oma eluaseme sisseseadmine. Sissepääsemiseks valmistati redel. Redelinöör valmistati pikkadest sitketest kiududest. Kiiresti õpiti redelit kasutama.

Herbert tegeles taimede korjamisega juhuks kui keegi haigeks jääb.

Viimaks oli kõik valmis – ja oli ka aeg, sest jõudis kätte vihmaperiood. Aknad suleti esialgu tugevate luukidega.

Võeti ette riiete küsimus. Neil polnud muid riideid, mis neil seljas. Valmistati käärid, oli võimalik juukseid ja habet ajada.

Harbert avastab oma voodri vahelt VILJATERA, sellest otsustati teha leiba. See külvati maha ja hoolitseti selle eest väga.

Saare elanikel oli süüa, oli oma elamine ja igapäevased tarbeesemed.

*************************************

Siin jutustatakse viiest inimesest, kes satuvad õhupalliga üksikule inimtühjale saarele keset Vaikset ookeani.

Tegelastel tuleb alustada puunuiast ja kivikirvest. Nad ei heitnud meelt ja väsimatu tööga lõid nad õitsva ja elurõõmsa koloonia.