PUHH  JA  SÕBRAD

Tegelased:

Puhh

Iiah

Notsu

Jänes

Öökull

I  PILT

Puhh tiirutab ringi.

P: Taram-taram-taram-taram

    Tam, tam, tam,

     Jne.

Tuleb Notsu, jälgib seda veidi aega.

P: Tere, Notsu!

N: Tere, Puhh!

Puhh jätkab. N hakkab rütmis järgi marssima, aeg-ajalt kokku põrgates (nt. rea lõpus, kui ta kordab P-i öeldut)

N: Mis sa teed, Puhh?

P: Luuletan.

N: Ahahh!

Jätkavad tegevust. Puhh jääb äkki seisma. N põrkab talle otsa.

P: Läheks õige külla!

N: Külla!!!

P: Mõtlesin just juhuslikult, kas me ei läheks külla, veidi keha kinnitama.

N: Kes hommikuti külas käib?

P: (huvitatult) Kes hommikuti külas käib!

Oot-.oot Kes hommikuti külas käib tarampampaa, tarampammmmmmpaa!

(rõõmsalt marsisammul) Kes hommikuti külas käib,

                                        see asjatult ei longi.

                                         Sest teavad kõik. taram-taram,

                                         Just selleks hommik ongi.

N: Selleks hommik ongi! Kuhu me läheme?

P: Sinu juurde.

    Just hommikul nii maitsev on......

(jääb seisma) Kuule, kas sul midagi söödavat on?

N: Mul on veel üks õhupall alles.

P (mõtleb veidi, kindlalt): Ei, me ei lähe sinu poole! Muidu lähen ainult mina külla ja sina ei saagi.

N: Ahah, lähme siis sinu poole. (keeravad otsa ringi)

P(marsitaktis): Kui hommikul käid võõrusel,

                         siis kiiret sul ei ole.

                         Siis pererahvas kiidab veel

                         ja rõõmustab mis kole!

N: Ja rõõmustab mis kole!

P(jääb järsult seisma): Stopp! Nüüd ei lähe ju mina külla.

N: Aga mida siis teha? Puhh, ma tean vist, mis teha! Lähme kellegi juurde. Ainult et peaks põhjus ka olema.

P: Me läheme lihtsalt sellepärast, et täna on neljapäev. (marsib edasi)

                           Ei ilmaaegu ole teid, taram-taram,

                           Nüüd hommikul nad viivad külla meid, taram-taraa.

Jõuavad jänese uru juurde.

P: Kui ma üldse millestki midagi aru saan, siis viib see auk urgu. (N noogutab) Aga urg, see on Jänes. (N noogutab). Aga Jänes, see on meile sobiv seltskond. (N: Mõh-õh noogutab). Aga sobiv seltskond on selline seltskond, kus meid võidakse millegagi kostitada!

(urgu) Hei, on seal keegi? (vaikus) Ma küsisin, et on seal ka kedagi!

J: (ülevalt poolt) Pole siin kedagi. .... Sul poleks vaja nii kõvasti karjuda, ma kuulsin sind juba esimeselgi korral küllalt hästi.

P(urgu): Vabandage, kas mitte kedagi ei ole!

J: Mitte kedagi.

P(segaduses): Ei või olla! Keegi seal siiski on, sest keegi pidi ju ütlema: „Mitte kedagi!“ (urgu) Kuule Jänes, ega see juhuslikult sina ei ole?

J: Ei, ei ole. Oletame, et ei ole ja vaatame, mis sest asjast välja tuleb.

P: Ahah! (urgu) Olge siis nii lahke ja öelge palun, kuhu Jänes on läinud?

J: Läks oma sõbra karupoeg Puhhi juurde.

P: Oi, see olen ju mina! (tõmbab pea urust välja, Notsu ronib asemele)

J: Mis mina! Minad on erinevad.

P: Mina, mina olen karupoeg Puhh!

J: Oled sa kindel?

P: No muidugi!

J(vaatab alla): Tõepoolest, karupoeg Puhh! (Notsu poole) Aga kes see on?

P(tõmbab N-u välja) See on ju Notsu!

J: Jah, ongi tõesti Notsu. No tulge sisse!

Kui Puhh hakkab sisse ronima, tuleb Jänes „rõdule“ tagasi.

J: Muuseas, siia on kirjutatud:“ Jalad puhtaks!“. (kaob)

P(loeb) Jalad puhtaks! Ahah! Selge. (pühib). (Notsule) Külla minek pole nii lihtne. Kui sisse läheme, siis tee nägu, et me ei tahagi midagi.

Poevad sisse Jänese urgu.

P: Tere, Jänes, tulime juhuslikult mööda.

J: Võib-olla astuksite edasi, kui te nagunii juhuslikult mööda tulite!

Puhh vaatab uurivalt purke täis kapi poole ja jutustab edasi.

P: Ma ütlesin, et läksime just mööda, kui ma mõtlesin, et astuks sisse... (märkab mett, Jänes ka)....Jänese juurde.

J: Noh, on vist jah paras aeg einetada.

Läheb kapi juurde. P ja N tahavad järgneda, aga J peatab nad.

J: Pesunõu on seal.

Puhh peseb Notsu nina, kuivatab, endal ainult kuivatab. Istuvad laua taha. Jänes kapi juurest.

J: Puhh, mida sa leiva peale soovid – mett või kondenspiima?

P(Notsule): Sulle mett või piima (ei ootagi vastust, Jänesele) Nii ühte kui teist, leiba pole vajagi!

Jänes paneb leiva ära, toob ülejäänu lauale. Paneb endale rätiku ette. Puhh vaatab, paneb endale ka ja seob Notsul suu kinni. Sööb ahnelt kõik ära, pühib suu ära, Notsul ka, jääb istuma.

N: Noh, lähme nüüd.

P (poolsosinal): Kohe ei kõlba minna. Külas nii ei tohi.

Istuvad vaikides. Jänes koputab närviliselt jalaga.

J: Juba lähete!

P: Jah, meil on aeg (toolilt maha). Kõike head! Nägemiseni! Suur tänu!

N: Suur tänu!

J(viisakalt): Noh hea küll, kui te just midagi enam ei soovi...

P(jääb uksel järsult seisma): Kas siis on veel midagi!

Jänes pillab kruusi maha. Puhh pöördub Notsu poole.

P: Ega sul kiiret ei ole?

N: Ei, ma olen reedeni täitsa vaba.

P: Hea küll, istume siis veel natuke.

J toob uusi sööke, kuni kõik on otsas.

P: Noh, on aeg! Me muidugi võime veel natuke istuda....

J(ehmunult): Ei, ei! Õigust öelda, ma tahtsin ka välja minna.

P: Ah, no hea küll, me siis lähme (võtab rätid eest). Head aega!

J: Kõike head!

N: Suur tänu!

J: Oh, pole tänu väärt!

P: Elage hästi!

J: Teie samuti!

N: Head aega!

P: Suur, suur tänu!

 N: Oli väga kena!

J: Oh, pole tänu väärt!

Notsu läheb ees. Puhh järgi ja jääb kinni.

P: Oi, oi, parem tagasi! Ei, ei parem edasi! Oi, oi, aidake! Päästke!

J: Puhh, jäid sa kinni?

P: Ei, ma lihtsalt puhkan.

Jänes hüppab „rõdult“ alla.

J: Noh, anna meile käpad. Tõmba Notsu!

P: Oi, valus!

J: Selge! Ta jäi kinni!

P: Ja kõik sellepärast, et mõnel on liiga kitsad uksed.

J: Ei, sellepärast, et mõned liiga palju söövad! Ma juba laua taga mõtlesin, et üks meist teeb oma kõhule liiga, aga viisakuse pärast ei tahtnud öelda. Ja et see üks mitte mina ega Notsu polnud, seda teadsin ma kah.

N: Mis siis nüüd teha?

J: Mis teha! Midagi, oodata, kuni ta kõhnemaks läheb.

N: Aga kaua?

J(otsustavalt): Nädal aega!

P: Kuidas!!!

J: Nää – dal!!! Mitte vähem! Ja siis veel üks asi. Nagu näha, võtad sa päris hulga ruumi mu majast enda alla.... ega sa pahaks ei pane, kui ma oma käterätikud su tagumiste käppade peale riputan? Seal nad sul tolknevad niisama, asja eest, teist taga!

N(lohutavalt): Me loeme siin sulle üht-teist ette... midagi kosutavat.

P( ehmatab, aevastab, hakkab hirmsasti rabelema): Oi, ma juba võtsin alla! Ruttu, ruttu sikutage mind siit välja!

J ja N sikutavad P-i välja ja lendavad kõik istuli.

P: Ikkagi ei tasu liiga kaua külas olla, kui sa ei taha kimbatusse sattuda.

P ja N ajavad ennast püsti, J jääb istuma, P surub J-e kätt. Läheb marsisammul, loeb luuletust, Notsu tema kannul.

P: Hästi päevi saadab mööda...

N: karu Puhh!

P: Sellepärast võibki hüüda...

N: lausa puhh!

Lahkuvad lavalt. Jänes tõuseb, kohendab prille ja läheb käed seljal ka ära.

II  PILT

Tuleb norus Iiah, vaatab lompi.

Iiah: Näe, lomp! (vaatab) Milline hale vaatepilt. Viib tuju nulli. Ju....be! (läheb läbi lombi teisele poole, vaatab) No nii, seda ma arvasingi. Siitpoolt pole pilt sugugi parem. Aga siiski, miks? Millisel põhjusel? Ja mida sellest järeldada?

Tuleb luuletades Puhh.

P: Kui ma kukalt sügan, pole hä-da ka.

     Peas on mul saepuru, ja-ja-ja.

     Kuigi seal on saepuru, siiski kisan jutujoru.

     Välja mõtlen üsna hästi, ja-ja-ja...

Jääb järsku vait, sest näeb Iiahit.

P: Ilusat hommikut, Iiah!

I: Ilusat hommikut sullegi, kui see hommik üldse ilus on. Mina isiklikult kahtlen selles.

P: Kuidas elad?

I: Mitte eriti hästi. Arvan, et ei kuidagi.

P: Miks nii, mis sul viga on?

I: Ei midagi, karupoeg Puhh, ei midagi erilist. Kõik ju ei saa....

P: Mida nad ei saa?

I: Rõõmustada, laulda, hüpata, (hüppab) Pole häda, ja-ja-ja!

Puhh märkab, et Iiahil pole enam saba.

P: Oi, mis su sabaga on juhtunud?

I: Mis siis sellega juhtuda võis?

P: Seda pole!

I: Ega sa ei eksi?

P: No kuule, saba kas on olemas või teda pole mitte, selles asjas ei saa ometi eksida. Ja sinu oma ei ole enam.

I: Aga mis seal siis on?

P: Mitte midagi!

I: Ei või olla! (keerutab et saba näha, vaatab jalgade vahelt) Sul on vist õigus.

P: Arvatavasti jätsid selle kuhugi?

I: Ei, arvatavasti on keegi selle üle löönud. Pole midagi imestadagi. Seda oligi oodata, sellisel päeval.

P: Mis päev siis täna on?

I: Reede. Minu sünnipäev. Kõige õnnelikum päev aastas.

P: Täna!

I (ei kuulagi enam Puhhi): Aga keda see siis ikkagi nii väga huvitab.

P (püüab vahele rääkida): Sinu sünnipäev!

I: Kellelgi pole sellega asja.

P: Sinu sünnipäev!

I : Jah. Ega sa siis ei näe, (näitab maas olematuid asju) kingitused, nimeline tort, jõhvikad suhkrus.... Kas sa ei näe?

P: Ei.

I: Mina ka mitte. See oli nali, (kurvalt) ha – ha – ha. Aga ega ma ei kurda, ära pane mind üldse tähele, karupoeg Puhh. Aitab sellestki, et mina üksi oma sünnipäeval õnnetu olen. Kui kõik teised ka kurvastama hakkavad.....

P: (lükkab Iiahi lavalt ära) Seisa siin, ära kuhugi mine! Ma tulen kohe tagasi. (läheb ära teisele poole)

Tuleb notsu ja püüab Puhhi maja ees kella helistada, ei ulata.

N: Tere, Puhh!

P: Tere, Notsu! Mida sa siin teed?

N(üles alla hüpates): Annan sulle kolm võimalust arvamiseks. Kaevan maasse auke? Vale. Kargan noore tamme otsas oksalt oksale? Vale. Läksin mööda ja tahan nüüd kella helistada.

P: luba ma aitan sind (helistab). Halvad uudised, Notsu, eesel Iiahil on saba kadunud.

N: Kes on kadunud?

P: Saba! (ise helistab kogu aeg kella) Ning just täna on tal sünnipäev. Näe, kuidas juhtub – endal sünnipäev, aga ei saba ega kingitusi.

N: Puhh!

P (hakkab kärsitult jalaga ust lööma): Kas nad seal sees magavad või!? (põmmib) Kui kaua see seal sees meid oodata laseb?

N: Puhh! See on ju sinu maja!

P (vaatab): Ah, õige jah! Noh, eks lähme siis sisse! (hakkab meeletult midagi otsima) Siin kuskil pidi olema......ei, mitte see ....... siin.... ei ole..... äkki siin .... kuhu ma ta küll... (leiab meepoti) Näe, kingin Iiahile potitäie mett. See lohutab teda.

N: Puhh, kas mina ka tohin talle mett kinkida? See oleks talle meie mõlema eest.

P(vaatab potti): Ei, kahepeale on seda vähe.

N (pärast väikest mõtlemist): Ma kingin talle siis õhupalli. Mul on veel üks roheline järel.

P: Palli! See sobib. Õhupalliga saab ükskõik keda lohutada. Too see kähku!

Notsu jookseb ära. Puhh asub luuletades teele.

P: Ma arvan, et paremaks kingiks on mesi.

    Sellest saab aru ju igaüks. (kõnnib ja sööb)

    Mesi on vägagi kaval asi,

    kord teda on ja kord teda pole.

Huvitav, millest see tuleb, et mett nagu on ja siis jälle ei ole! (sööb)

Kuhu ma pidingi minema..... ah jaa!

(luule) Ja ongi tühi pott,

            üks tavaline pott,

            ta ku-hu-gi ei kao!

           Ja sellepärast tühi pott ja selle pärast tühi pott

           on hoopis rohkem hin-nas ka.

           Ja lõpp on kannatustel ja katsumustel ka.

           Ja ilm läheb kohe i-lu-sa-maks,

           Kui sulle kingitakse tühi meepott!

Puhh jõuab öökulli maja juurde, märkab kellaketti, uurib seda ise taob jalaga ust.

P: Öökull, tee lahti, karupoeg tuli! (ei saa silmi kellanöörilt)

Ö: Aa, tere, Winnie Puhh! Mis uudiseid tood?

P: Kurbi ja jubedaid. Eesel Iiahil kadus saba ära.

Ö: Oh, saba kadus ära .... No ja mis siis?

P: Ta on väga kurb ja just täna on tal sünnipäev.

Ö: Kas see tähendab, et kui tal oleks saba mõnel muul päeval ära kadunud, poleks seda keegi märganud?

P: Öökull, teda tuleb lohutada.

Ö: Kas sa mõtlesid midagi välja?

P: Ja, ma kingin talle meepoti.

Ö : Selle?

P: Selle.

Ö(krahmab poti enda kätte): Oo, vägev pott ! Näib, et siin on kunagi mesi sees olnud.

P: Sinna võib ükskõik mida sisse panna. Ainult, et ma tahtsin ......

Ö: Sa tahtsid, et me kingime selle kahepeale?

P: Ei! Tahtsin, et sa kirjutad selle peale: Õnnitlen! Puhh!

Ö(kohkunult): Ja see on kõik?!

P: Mida siis veel?

Ö: Tuleb kirjutada nii:

(ülimalt tähtsalt) Palju ... õnne .... sünnipäevaks!

                           Õnne .... isiklikus ... elus....

P: Tore! Aga lisa sinna juurde veel siis.... Puhh!

Ö: Kas sa ise ei oska kirjutada?

P: Üldiselt oskan, aga õigekiri lonkab. See on korralik, aga lonkab lihtsalt miskipärast ..... ja tähed lähevad mõnikord valesse kohta.

Ö(kartlikult): Aga lugeda oskad?

P: No kui sa ütled mulle, mis on sinna kirjutatud, siis ma oskan küll.

Ö: (kergendusega) Huhh! Hästi, eks mina siis jälle ütlen sulle, mida ma siia purgi peale kirjutan, ja siis võid sa seda ka lugeda. (vaatab tähtsalt purki) Ei siia ei mahu kõik ära – pott on väike. (annab poti tagasi, tahab ära minna) Tead, Puhh, ütle talle seda niisama, lihtsalt suuliselt.

P(takistab äraminemist): Ma ei oska. Kas sa oled unustanud, et mul on peas saepuru – pikad laused on mulle nuhtluseks.

Ö: No hästi, anna siia! (krahmab endale, hakkab uhkelt kirjutama)

Palju õnne! Pa-pal-pal-ju  on-õn-õnne....

P(vaatab kellanööri ja segab vahele) Öökull, kus sa selle said?

Ö: Aa, selle? Ilus kellanöör, eks. Aga ära sega mind! (kirjutab)

P: See tuletab mulle kedagi meelde...

Ö: Nii, sü-sü-sünn....

P: Ma olen seda juba kusagil näinud, aga ei mäleta, kus.

Ö: Metsas! Mina nägin seda juhuslikult põõsas.

P: Põõsas!
Ö: Ja – ja, mis siis?
P: Ei midagi, jätka .(ise vahib kellanööri)!

Ö: Päe-vaks soov.........

P: Mis sa ütlesid?

Ö: Soovib....

P: Ei, mis sa põõsa kohta ütlesid?

Ö: Mõhh! Jalutasin ühel päeval metsas ringi ja mida ma näen, (näitab nööri) milline kellanöör!

P: Põõsas?

Ö: Jah, põõsas. Tead, mis ma mõtlesin! Ma mõtlesin – äkki siin elab keegi. Tõmbasin nöörist, et helistada (tõmbab), aga keegi ei vastanud, Ja veelkord – keegi ei vastanud. Ja siis helistasin päris kõvasti, (tõmbab rapsti ära)
tuli ära. Mis see siis on?! Näe, ä-ä-ära tuli, ära tuli!

P: Ära tuli, selge.

Ö: Kuda, kuda ! No jah,  ja kuna paistis, et kellelgi seda tarvis polnud, siis võtsin ma ta koju kaasa ja......

P: Kuid kellelgi oli seda väääääga vaja.

Ö: Kellel võis seda vaja minna?
P: Minu sõbral Iiahil. Ta armastas seda väga, ta oli sellesse kiindunud. Ta oleks väga õnnelik, kui sa talle sünnipäevaks selle kellanööri kingiksid. Ma siis nüüd lähen.

Puhh ära. Öökull vaatab kellanööri ja läheb ka.

Tuleb joostes Notsu ja kukub õhupalli peale, see läheb katki.

N(maas): Kas lendas mets õhku või ainult mina ja nüüd olen ihuüksi kuu peal? Aga kui ma kuu peal olen, egas mul pole ometi vaja kogu aeg näoli lamada. (tõuseb) Oh, ma olen siiski veel metsas! Huvitav, mis pauk see oli? Kas tõesti tegin mina lihtsalt maha kukkudes nii palju müra? (vaatab otsivalt ringi) Ja huvitav, kus mu õhupall on? Ja huvitav, kus see narts (tõstab palli jäänused üles) siia sai? (saab aru, et see ongi pall) Oh heldeke! Aga võib-olla Iiah ei armastagi  n i i v ä g a neid õhupalle...... 

Läheb norus edasi. Tuleb sama norus Iiah.

N: Kaunist hommikut, Iiah!

I(kurvalt): Tere hommikust, Notsu! Kuigi mina isiklikult kahtlen selle kauniduses, kuigi ... see pole tähtis.

N: Palju õnne sünnipäevaks!

I (läheb elavamaks): Mida sa ütlesid, korda!

N: Palju õnne sünnipäevaks!

I: Kellele!? Mulle?!

N(kurvalt): Ja!

I: Sünnipäevaks!?
N: Ja. Ma tõin sulle kingituse, aga......

I: Mõtled sa jälle mind? Kingitus, mulle! Tuleb välja, et mul on tõeline sünnipäev!

N: Jah, ainult et....

I: Aitähh, Notsu, sa oled tõeline sõber! Mis kingitus see on?

N: Õhupall.

I: Pall! Minu lemmikkingitus. Kas selline suur ja ilus värviline asi, mis täis puhutakse ja üles lastakse?

N: Jah, aga saad aru, ma jooksin.....

I( üldse ei pane tähele, mida Notsu püüab talle öelda): Ja seda puhutaksegi praegu täis?

N: Ma tahtsin seda sulle kiiresti kätte anda ja kukkusin.

I(vaatab lõpuks Notsu poole): Oi, kui kahju! Ma loodan, et sa viga ei saanud?

N: Ei! Ühesõnaga – tema läks katki. (laseb pea norgu)

I(naeratus kaob näolt): Minu õhupall?

N: Mõhõh! Ja siin ta on (annab). Palju õnne.

I: See on minu kingitus!? Aitähh, Notsu. Anna andeks, aga ma tahaksin teada, mis värvi pall see oli?

N: Roheline.

I: Minu lemmikvärv. Aga kui suur?
N: Peaaegu minu suurune.

I: Mõelda vaid – peaaegu sinu suurune! Minu lemmiksuurus.

Notsu läheb eemale ja istub kurvalt maha, pea käte vahel. Iiah vaatab oma katkist palli. Tuleb uhkel sammul Puhh.

P: Palju õnne sünnipäevaks! Õnne isiklikus elus! Puhh.

I: Aitähh, ma juba sain õnnesoove. (vaatab Notsule)

P: Tõin sulle väikese kingituse. Siia on kirjutatud......

I: Mul juba on väike kingitus. (näitab palli)

P(ei pane midagi tähele): See on väga kasulik kingitus. Siia võid sisse panna (vaatab purki) ... võib igasuguseid asju sisse panna.(annab üle)

I: Aitähh! (elavneb) Sinna võib vist mu õhupalli sisse panna.

P: Ei, õhupallid ei mahu sellisesse potti. Need on liiga suured.

I(pistab palli potti): Teised ei mahu, minu oma mahub. Vaata, Notsu!

P: Oi, tuleb välja ...  see tähendab, läheb sisse....

I: Ja tuleb välja ja läheb sisse...

P: Ja sisse ja välja. Kui hea, et ma oskasin sulle nii sobiva poti kinkida.

N: Kuhu saab nii sobiva õhupalli sisse panna.

P(keksib): Nii tore on, kui kingid sõbrale poti!

N(keksib kaasa): Ja palli!

P: Ja palju õnne Iiah!

I: Ka mina arvan nii!

Neid katkestab köhatav Öökull.

Ö: Õnnitlen sind Iiah, sul olevat täna sünnipäev. On see tõsi?

I(õnnelikult): Jah, tõeline sünnipäev ja kui palju kingitusi....

Ö(võtab uhke poosi): Kallis Iiah! Tahan sulle sel tähelepanuväärsel päeval kinkida, ilma midagi vastu saamata......

P: Mida, mida?

Ö: Ole vait, Puhh!

P: Anna andeks, tahtsin vaid teada – ilma milleta?

Ö: Ilma midagi vasssstu saamata – see tähendab tasuta!

P: Tasuta! Selge.

Ö: See tagasihoidlik, kuid väga kasulik kingitus.... Näe, selline kellanöör!(jääb mõttesse, mida edasi öelda)

I: Puhh, tule vaata! Näib, et see ongi see. Palun vaata, kas sobib!

Puhh lükkab Öökulli eest ära, see pobiseb arusaamatult midagi. Proovib Iiahile kellanööri taha.

Ö: Vabandagi, mis toimub! Mis toimub, tõepoolest! Ma ei saa aru tõepoolest!

I: On see tema?

P: Tema.

I: Minu saba.

Ö: Milles asi, mis toimub?

I: Minu oma tõeline saba, muidugi! (hakkab rõõmust keksima)

N: Saba! Hurraaa, saba leiti üles! Öökull leidis saba üles!

Ö( arusaamatult): Mis saba? (hakkab taipama) Miiiiiis, saba! See tähendab – mina kinkisin talle  s a b a ! (hakkab naerma)

Kõik naeravad. Läheb üldiseks tantsuks.

P: Kui tore on!

N: Kui tore on!
I: Kui tore kokkusattumus.

P: Et pott leidis palli.

Ö: Ja saba kingituseks sai.

I(hüplevalt):Ka mina, ka mina, ka mina arvan nii!

P: Igatahes tore on...

Ö: Kui sünnipäevaks kõike saab

N: Ja mina...

Ö: Ja mina....

P: Ja mina arvan nii....

Jooksevad rõõmsalt lavalt.

                                                       LÕPP

Tiina Õunapuu, kevad 2003. a. A. Milne “Karupoeg Puhhi” ainetel.