VASTLAPÄEV

Pastor Balthasar Russow kirjutab oma "Liivimaa kroonikas": "Nõnda ka pidasid kodanikud talve päevil jõulu- ja vastlaajal oma kilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide (Mustpeade vennaskonna - J.K.) joodud möödas olid, pandi nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, vastlaajal turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ja tantsisid ümber puu ja ümber tule ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehk õpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele. Ja pärast seda ei olnud seal ka nende ringisõitudel naiste ja neidudega otsa ega määra ööl ega päeval, ja tehti sageli õpetajate kiuste, kes seda olid noominud."

Kahjuks ei nimeta Russow, kas Tallinnas vastlapäeval ka sedalaadi karnevali peeti nagu Madalmaadest Pietr Bruegheli kuulsa maali järgi teada. Vastlakarnevali sisuks oli talve ja suve võitlus, mis talve väljaajamisega lõppes. Igatahes on meil samalaadse sisuga Läänemaal tuntud kadaajamine. Õlgedest tehtud nukule pandi riided selga ja toimetati mehike lauldes "teise saksa maa peale", kodust kaugemale.

Kullamaa pastor Göseken, kes eesti keelt ja rahvakombeid uuris, kirjutas aastal 1694 vastlapuuslikust, keda tunti metsiku nime all: "Ebausulisi tempe teevad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlgedest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehivad õlgedest esimesel aastal mehe, panevad õlgedele pähe vana kübara või mütsi, panevad õlgadele mehekuue ümber; teisel aastal ehivad nad õlgedest naise, panevad pähe valge tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põlluvili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks."

Hilisematel sajanditel saadi läbi ilma kirikumehi pahandanud puusliku valmistamiseta, kuid viljakust esile manavad nõiduslikud vigurid jäid endiseks. Iseäranis tähtis osa püsis vastlasõidul ja liulaskmisel. Kui linlased oma uhkete saanidega niisama lusti kihutasid, siis usuti maal kaua tõemeeli, et mida pikem vastlasõit ehk liug, seda pikem kasvab uuel aastal lina. Hüüti: "Linaliugu, pikka kiudu!" Et asi kindlam oleks, panid Lõuna- Eesti perenaised kotikese linaseemnetega istme alla. Lapsed vedasid ree künkale ja kihutasid alla. Kus mäed ja künkad puudusid, sobis ka jalaliug jääl. Mõnel pool külmutati jõe- või järvejäässe aegsasti post, et vastlapäeval saaks karusselli teha. Seda lusti ja möllu, mis vastlatega kaasnes, pidid jagama nii vanad kui noored. Sel päeval peeti soovitavaks ka juuste, hobuste sabade ja lakkade eest hoolitsemist. Kammimine ja lõikamine soodustasid karvakasvu, aga linakasvu peale selle.

Rohke liikumise päeval rakendati esmakordselt saani või ree ette noored hobused, et nood saaksid oma kutsetöö võimalikult kiiresti selgeks.

Meie päevini on püsinud vastlakuklite tava. Nüüd on kombeks vahukoorega maiuskuklid. Vanasti ei hoolitud magusast. Taignasse kasteti mõnikord seajala keetmise vedelikku, et küpsetada rasvaleiba. Mis muudesse vastlapäeva toitudesse puutub, siis hommikuti söödi tanguputru (harvemini jahuputru). Lõunaks ja õhtuks sobisid seajalad, lisaks oad või herned, mõnikord hapukapsad. Seajala kontidest tehti lastele vurre. Mäletan omagi lapsepõlvest jupist nöörist ja seakondikesest tehtud vastlavurri kui üht toredaimat mänguasja.

Vastlapäeva nimetus on meile tulnud võõrsilt. Ütlevad ju sakslased "fasten", rootslased "fastlag", mis paastumisega seostub. Kuigi vastlapäeva järel alanud suur paast kuulub kirikupühade hulka, on sel eelkristlikud juured, mida väljendab ka vastlapäeva varasem nimetus: lihaheitepäev. Hilissügisesed suitsu- ja soolaliha varud said südatalvel otsa, mistõttu tuligi liha söömine "kõrvale heita", tahtsid sa või mitte. Sel ajal hakkasid loomad poegima ja toiduvarusid sai täiendada piima, koore, kohupiima ja juustu varal. Emake loodus ise sundis lihaheitele, mida kirik kasutas ajendina suurele paastule ning patukahetsusele.

Vastlapäev ei seostu kindla kuupäevaga. Kuukalendri kohaselt on vastlapäev liikuv püha, mis peab jääma noorkuu teisipäevale. Seega võib vastlapäev "libiseda" kuu aja piires: 8. veebruarist kuni 7.märtsini. Tänavu on see sümpaatne püha, eesti rahvakalendri üks tähtsamaid pidupäevi, sattunud 12. veebruarile. Niisiis: head juuksekammimist, liulaskmist ja vastlasõitu teile!

Jüri Kuuskemaa