Eesti Vabariigi aastapäev 2006
Küünlakuus
vähe on sooja.
Kahekümne
neljandal päeval
otsekui
võluväega
Maarjamaad
õnnistab Looja
päikese
terekäega.
Aina rohkem
on valgust
lindude
siutsuvas käras
sulgumas
tuiskude värav...
Südamed
usuvad algust
lume erkpunas
säras.
Küünlakuu
kinnitab usku,
mis aitas
olla ja jääda –
võidelda
võõraste väega...
Süda
sini-must-valgena tuksub
isamaa
sünnipäeval.
Eestis on
aegade vältel olnud mitut värvi lippe. Umbes 20 aastat tagasi tuli riiklikel pühadel
lehvitada sirbi ja vasaraga punalippe. Hinge see kangas sooje tundeid ei
jätnud. Nüüd võime juba aastaid ehtida pühade ajal oma kodusid sini-must-valge
lipuga.
Ega täpselt
ju keegi ei tea,
millised on
need värvid,
mis teevad
hingele head,
muutes pingetuks
närvid.
Õues praegu
on hanged ja jää –
veebruaris
värve on vähe...
Siiski on
selles kuus üks päev,
mis värvitult
mööda ei lähe.
Juba koidikul
aru saad,
kirkam jume
on talve palges,
sünnipäevalist
isamaad
näed ärkamas
sini-must-valges.
Võiks vist
olla mingi laul?????
Meie
rahvusvärvide tähendust on tõlgendatud mitmeti.
SININE
tähendab pilvitut taevast, meresina, truudust.
MUST
sümboliseerib pikka orjapõlve, vastküntud maad, rasket tööd.
VALGE tähistab
lootust, pilvi, austust, lund ja põhjamaist karget talve.
Sinise sain
suvetaevast
musta võtsin
maast
valge pärast
olin vaevas
kuidas
puhtaks saaks
oma hinge
selle ainsa
mis mind
ülendaks
sini-musta-valge
alla
rahva
ühendaks.
Ajal, mil
Eestis tuli lehvitada punalippe ja laulda laule suurest nõukogudemaast, hoidsid
sini-must-valge lipu ja eestluse järjepidevust võõrsil elavad eestlased. Ka
kodumaal elavatel inimestel polnud igatsus vabaduse järele kadunud.
Pagulaseestlased
väljendasid omi lootusi luule ja laulude kaudu:
Ei miski muuda
küll tõdemust
nii
pühalikku, selget:
sümboliseerib
me olemust
lipp
sini-must ja valge.
Ta saanud me
igiomandiks
ka kilbiks
eestluselle.
Veel enam,
veel enam ta kilbiks
me
eluõiguselle.
---
Ei miski
muuda küll tõdemust,
et sini-must
ja valge
on
lootustanud me pagulust:
usu ja ole
julge!
Kodumaal oli
rahvusvärvides pilte, esemeid ja sini-must-valgest kõnelevaid jutte-luuletusi
raske avaldada. Vahel harva juhtus siiski, et varjatult sai sõnumi oma
igatsusest vaba maa järele avaldada. Pidi olema kaval ja õnne pidi ka olema.
Silmades
taevas ja meri
Inimene
sinisilmne
Nagu peoga
kühveldet teri
Imeline valge
Meeled
tuultele valla
Uued vaod
vaotuman palge
Süda sädemeid
kalla
Tuli kõik
neelab alla
Voolab päev
üle lõõtsan maa
Algaman merel
kui tõus
Lebada enam
kauem ei saa
Geenid veel
jõus
Eestimaa
Täna võime
julgelt ja varjamatult ehtida oma kodud rahvuslipuga ja laulda oma trikoloorist
laule.
Mingi
laul?????
Eesti lipp,
sa päiksekiiril
kolme
koduvärviga
lehvi uhkelt
pilvepiiril
üle kalli kodumaa!
Kaua pidid
ennast peitma,
vaikselt
ennast varjates,
pidid ennast
põrmu heitma
võõra
vägivalla ees.
Nüüd on
lõpnud võõras voli,
vaba jälle
meie maa;
kõik mis enne
võõras oli
unelmina
kadund ta.
Sinine ja
must ja valge –
koduvärvid
kaunimad
teevad
rõõmsaks meie palge,
kaunistades
kodumaad.
Andvad jõudu
meile püüda,
tubliduses
töötada,
alust
südamlikult hüüda:
„Ela, Eesti,
ela sa!”
Eesti lipp,
sa päiksekiiril
lehvid jälle
vabana,
lehvi julgelt
pilvepiiril
kolme
koduvärviga!
Soovime kõigile
ilusat ja päikeselist isamaa sünnipäeva ja lõpetame lihtsate sõnadega:
Ilusad on
lilled, loomad,
inimesed ka,
aga kõige
ilusam on
minu isamaa.