Lipud on saalis.

Direktor: Avab aktuse.

Hümn. 9. klass saali ees.

 

Reimo:

Armas koolipere. Ühel korral aastas koguneme saali Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamiseks. Oleme saanud sellel tähtpäeval pidutseda kõigil kümnel aastal, mil meie kool on tegutsenud. Meie vanemad ja õpetajad ei tohtinud oma õpingute ajal Eesti Vabariigi sünnipäevast kõnelda ega mõeldagi. See on aeg, millest meie – õpilased - midagi ei mäleta või ei tea. See on aeg, millest meie vanemad kõnelevad naljakaid asju.

 

 

Reimo:

Ühel päeval oli aga Breþnev surnud. Mõne aasta pärast hakkas Eestis, Lätis ja Leedus toimuma midagi seninägematut. Eesti rahvas hakkas ärkama 50-aastasest tardumusest.

 

1986          EI  FOSFORIIDILE! (Kõik koos)

 

Jätkem Rakvere ja Ida –Virumaa elamiskõlblikuks! Inimesed ajasid seljad sirgu ja ei lasknud võõrastel Eesti maapinda segi pöörata ja eestlasi kodudeta jätta. (Siim)

 

1988      Eesti rahvas on vähemuses omal maal! Eesti keel võib kaduda, kui teiseks riigikeeleks on vene keel. Eesti rahvas peab saama ise oma elu üle otsustada!  (Kärt)

             ÜKSKORD ME VÕIDAME NIIKUINII!  (Kõik koos)

 

Tulge Rahvarindesse! Läheme kaevame ühiselt Rahvusraamatukogu kaablikraavid! Eestlased, ühinege sinimustvalge lipu alla! (Sten)

 

·         Mu emal oli hing ärevusest kinni. Nutt tikkus peale. Mitte kurbusest, vaid rõõmust! (Kirsika)

·         Oli jaanipäev. Mu ema ei läinud jaanitulele. Äkki kostis maja taga kilkeid ja laulu. Üliõpilased sõitsid hobuvankril. Nende kohal lehvis Eesti rahvuslipp. See on ema ülevaim mälestus tollest ajast. (Mari)

              

 

               Lipulaul

 

 

Neil aastatel oli uhke olla eestlane. Aasta lõpul, 16. novembril, olid inimesed telerite ees. Praeguses Riigikogu saalis istus koos tollane Ülemnõukogu. Vastu tuli võtta suveräänsusdeklaratsioon. Sellega tunnistati Eesti seadused ülimuslikuks Nõukogude Liidu seaduste suhtes. Kahtlejaid oli palju, kuid deklaratsioon võeti vastu! (Tõnis)

 

 

Muutused Eestis ei meeldinud kõigile. Vene inimesed kartsid siin toimuvat ja neid hirmutas tume tulevik. Nad moodustasid Interrinde, et võidelda Eesti iseseisvumise vastu. Sel oli aga ootamatu tagajärg – eestlaste võitlus läks veel aktiivsemaks. (Gaidi)

 

 

1989

Reimo:

On 23. august. Mööda teid vuravad autod ja bussid . Neil on üks sihtpunkt – Tallinn – Pärnu maantee. Ja nii seal seistigi. Inimene inimese kõrval sadu kilomeetreid pikas inimketis. Sama toimus Lätis ja Leedus. Balti riigid näitasid oma ühtsust ja kindlat soovi olla peremehed omal maal. Lehvisid lipud ja kõlas kolme riigi ühislaul. Nii lauldi ennast vabaks.

 

Laul “Olge tasa”

 

Enamus õpilasi liiguvad saali tagaossa ja moodustavad tankid.

 

1991 (Seda aastaarvu näitavad lauljad)

 

 

Reimo:  (Teised liiguvad tankidena saali ette)

Moskvas jälgiti tähelepanelikult, mis Eestis, Lätis, Leedus toimus. Enam ei suutnud Nõukogude Liidu juhid rahulikuks jääda. Küll vibutati Eesti poole rusikat, kutsuti meie poliitikuid Moskvasse aru andma. Kui aga sõnad ei aidanud, lasti käiku relvad. Leedus – Lätis voolas süütute inimeste veri. Meil õnneks seda ei juhtunud. Kuid oma ärevad päevad olid meilgi.

Mida peab tundma üks inimene, kui ta näeb mööda teid liikumas tanke? 

HIRM! (Koos)

Mida peab tegema üks väike rahvas, kui teda vägivallaga ähvardatakse? Peitu pugema?

 EI! (Koos)

 

Julged mehed kogunesid Tallinnasse. Toompead kaitsti betoonplokkidega ja suurte veomasinatega. Iga mees oli valmis võitlema iseseisvuse eest. (Marko)

 

Õnneks ei valatud verd. Õnneks lõppes kõik rahulikult. Õnneks saabus hetk, kui Eesti kuulutas end taas iseseisvaks. (Kirsika)

 

Reimo:

Nii me siin saalis nüüd koos olemegi. Meil on võimalus tähistada oma kodumaa 85. sünnipäeva. Kuid kunagi ei tohi me unustada seda, et meie riik on väike ja iseseisvus ning vabadus on haprad. Me peame uskuma oma iseseisvusesse, me peame targalt tegutsema, et Eesti riik areneks ja tugevneks.

 

Laul “Isamaa ilu hoieldes”

Laul “Põhjamaa”

 

Direktori kõne.