Lipud on
saalis.
Direktor: Avab aktuse.
Hümn. 9. klass saali ees.
Reimo:
Armas
koolipere. Ühel korral aastas koguneme saali Eesti Vabariigi sünnipäeva
tähistamiseks. Oleme saanud sellel tähtpäeval pidutseda kõigil kümnel aastal,
mil meie kool on tegutsenud. Meie vanemad ja õpetajad ei tohtinud oma õpingute
ajal Eesti Vabariigi sünnipäevast kõnelda ega mõeldagi. See on aeg, millest
meie – õpilased - midagi ei mäleta või ei tea. See on aeg, millest meie vanemad
kõnelevad naljakaid asju.
Reimo:
Ühel päeval
oli aga Breþnev surnud. Mõne aasta pärast hakkas Eestis, Lätis ja Leedus
toimuma midagi seninägematut. Eesti rahvas hakkas ärkama 50-aastasest
tardumusest.
1986
EI FOSFORIIDILE! (Kõik koos)
Jätkem
Rakvere ja Ida –Virumaa elamiskõlblikuks! Inimesed ajasid seljad sirgu ja ei
lasknud võõrastel Eesti maapinda segi pöörata ja eestlasi kodudeta jätta. (Siim)
1988 Eesti rahvas on vähemuses omal maal!
Eesti keel võib kaduda, kui teiseks riigikeeleks on vene keel. Eesti rahvas
peab saama ise oma elu üle otsustada! (Kärt)
ÜKSKORD ME VÕIDAME NIIKUINII! (Kõik koos)
Tulge
Rahvarindesse! Läheme kaevame ühiselt Rahvusraamatukogu kaablikraavid!
Eestlased, ühinege sinimustvalge lipu alla! (Sten)
·
Mu
emal oli hing ärevusest kinni. Nutt tikkus peale. Mitte kurbusest, vaid
rõõmust! (Kirsika)
·
Oli
jaanipäev. Mu ema ei läinud jaanitulele. Äkki kostis maja taga kilkeid ja
laulu. Üliõpilased sõitsid hobuvankril. Nende kohal lehvis Eesti rahvuslipp.
See on ema ülevaim mälestus tollest ajast. (Mari)
Neil aastatel
oli uhke olla eestlane. Aasta lõpul, 16. novembril, olid inimesed telerite ees.
Praeguses Riigikogu saalis istus koos tollane Ülemnõukogu. Vastu tuli võtta
suveräänsusdeklaratsioon. Sellega tunnistati Eesti seadused ülimuslikuks
Nõukogude Liidu seaduste suhtes. Kahtlejaid oli palju, kuid deklaratsioon võeti
vastu! (Tõnis)
Muutused
Eestis ei meeldinud kõigile. Vene inimesed kartsid siin toimuvat ja neid
hirmutas tume tulevik. Nad moodustasid Interrinde, et võidelda Eesti
iseseisvumise vastu. Sel oli aga ootamatu tagajärg – eestlaste võitlus läks
veel aktiivsemaks. (Gaidi)
1989
Reimo:
On 23.
august. Mööda teid vuravad autod ja bussid . Neil on üks sihtpunkt – Tallinn –
Pärnu maantee. Ja nii seal seistigi. Inimene inimese kõrval sadu kilomeetreid
pikas inimketis. Sama toimus Lätis ja Leedus. Balti riigid näitasid oma ühtsust
ja kindlat soovi olla peremehed omal maal. Lehvisid lipud ja kõlas kolme riigi
ühislaul. Nii lauldi ennast vabaks.
Enamus
õpilasi liiguvad saali tagaossa ja moodustavad tankid.
1991 (Seda
aastaarvu näitavad lauljad)
Reimo: (Teised
liiguvad tankidena saali ette)
Moskvas
jälgiti tähelepanelikult, mis Eestis, Lätis, Leedus toimus. Enam ei suutnud
Nõukogude Liidu juhid rahulikuks jääda. Küll vibutati Eesti poole rusikat,
kutsuti meie poliitikuid Moskvasse aru andma. Kui aga sõnad ei aidanud, lasti
käiku relvad. Leedus – Lätis voolas süütute inimeste veri. Meil õnneks seda ei
juhtunud. Kuid oma ärevad päevad olid meilgi.
Mida peab
tundma üks inimene, kui ta näeb mööda teid liikumas tanke?
HIRM! (Koos)
Mida peab
tegema üks väike rahvas, kui teda vägivallaga ähvardatakse? Peitu pugema?
EI! (Koos)
Julged mehed
kogunesid Tallinnasse. Toompead kaitsti betoonplokkidega ja suurte
veomasinatega. Iga mees oli valmis võitlema iseseisvuse eest. (Marko)
Õnneks ei
valatud verd. Õnneks lõppes kõik rahulikult. Õnneks saabus hetk, kui Eesti
kuulutas end taas iseseisvaks. (Kirsika)
Reimo:
Nii me siin
saalis nüüd koos olemegi. Meil on võimalus tähistada oma kodumaa 85.
sünnipäeva. Kuid kunagi ei tohi me unustada seda, et meie riik on väike ja
iseseisvus ning vabadus on haprad. Me peame uskuma oma iseseisvusesse, me peame
targalt tegutsema, et Eesti riik areneks ja tugevneks.
Laul
“Põhjamaa”
Direktori
kõne.