Kirjad isale

Palju jätame ütlemata, paljud mõtteid jäävadki mõteteks meie peas, palju valu jääb südamesse. Pisut kergem on end kirja teel avada.

2006. aasta kevadel kirjutasid õpilased oma isadele.

· Sa oled tore isa, sest sa oskad teha naljakaid trikke.

· Olen õnnelik, et just sina mu isa oled. Sa oled inimene, kellel on mitu ametit. Sa oskad ehitada, asju parandada, tarka juttu vesta, seltskonnas end hästi tunda, olla toeks minu õpingutes. Ilma sinu abita poleks mu matemaatika ja vene keele tulemused pooltki nii head.

· Vahel olen ma mõelnud, et kuidas sa suudad. Sa oled päevad läbi tööl ja rabeled – ja ikka leiad sa aega pere jaoks.

· Mulle on meeldinud sinu juures see, et sa tähtpäevadel armastad üllatusi teha – küll mulle, küll emale.

· Oled hea, lahke mees ning mul on hea meel, et sina mu isa oled. Kui sind poleks, siis oleks elu igav.

· Kõige rohkem armastan ma pühapäeva hommikuid, sest siis küpsetad sina pannkooke. Ükskord panid sa aga pannkookide sisse viineritükke. Mulle ei meeldinud need pannkoogid, kuid ma ei julgenud sulle ka öelda seda. Ei tahtnud sind solvata.

· Mind häirib vahel see, kui sa paned toas teleri mängima, aga ise lähed teise tuppa tööasju ajama.

· Mulle meenub aastatetagune suvepäev, kui sa mind ujuma õpetasid. Sa hoidsid mind kõhu alt kätega kinni ja mina pidin jalgadega siputama. Tol suvel saingi tänu sinu abile ujumise selgeks.

· Kui ma väiksem olin, käisime sinuga sageli kahekesi metsas. Kord korjasime marju, kord seeni, vahel aga jalutasime niisama ja siis pidid sa mu tuhandele küsimusele vastama. Tore, et sa tookord tüdimust ei tundnud või ei näidanud seda siis välja. Vahva oli! Kahju, et viimastel aastatel need käigud harvaks on jäänud….

· Olin siis vist viieaastane, kui sa mu traktori peale võtsid. Istusin sinu süles ja keerasin rooli. Jalad mul pedaalideni veel ei ulatunud. Nägin, kuidas traktorit käivitati, kuidas masin adra üles tõstis. See oli hiiglavahva, sest mulda lendas kahele poole. Nüüd ulatuvad mu jalad pedaalideni ja oskan ise kultiveerida. Sinu nõuanded aga kuluvad alati ära.

· Ma olen sulle väga tänulik selle mopeedi eest, mille sa mulle ostsid.

· Sa võiksid naabrimehega rääkida ja öelda talle, et ma tahan sinuga koos suvel tööle minna.

· Isa, sa oled tore mees. Aga mind ärritab, kui sa tuled töölt ja siis televiisori valju heliga mängima paned. Me ei kuule vahel üksteise häältki.

· Kallis isa, ära joo end purju! Mulle ei meeldi see. Siis oled sa kole. Muresid ei maksa viinaklaasi uputada. See ei tee head ei sulle, ei mulle. Nutan su pärast vahel öösiti….

· Kallis isa, oled olnud minust nii kaugel, kuigi samas elame me ometi koos. Olen vähe tunda saanud sinu hoolitsust ja armastust. Sul pole kunagi aega. Ema on püüdnud sind asendada, niipalju kui tal selleks jõudu on olnud. Ometi oleksin tahtnud teatris istuda sinu ja ema vahel, mitte võõra onu kõrval…

· Kui ma olin kuueaastane, võtsid sa vahel mind traktoriga sõitma. Ükskord aga oleksime peaaegu avarii teinud. Sa olid alkoholi tarbinud ja jäid roolis magama, jalg aga vajus gaasipedaalile. Oi, kuidas ma kartsin tookord…Õnneks ärkasid sa…

· Mulle üldse ei meeldi see, kuidas te emmega üksteise peale karjute. Alati on mul tunne, et mina olen selles tülis süüdi. Tunnen end siis väga kehvasti.

· Kõige rohkem vihkan ma seda, kuidas sa oma lihaseid lapsi jobudeks nimetad, kui me milleski eksime või valesti ütleme. Anna andeks, aga ma ei suuda olla selline laps, nagu sina tahaksid.

· Mulle meeldiks, kui meievaheline suhe oleks parem. Tahan, et mõistaksid ja usaldaksid mind rohkem.

· Mul on valus seda öelda, aga ma hakkan sind iga päevaga aina rohkem vihkama, sest olen märganud, et sa hoolid mu vendadest rohkem kui minust. Tunnen end tõrjutuna…

· Isa, viimati nägin ma sind, kui ma olin nelja-aastane. Sa oled minu jaoks täiesti võõras inimene ja ma loodan, et sa ei otsi meid mitte kunagi üles.

· Isa, kuidas sul läheb? Pole ammu näinud? Võiksid juba külla tulla. Teeksime koos vanaema juures remonti?

· Isa, ostame suvel hobuse, sest siis saan ma sul abiks olla, sest mulle väga meeldib hobusega ratsutada ja ka tööd teha. See oleks mu suure unistuse täitumine.

· Isa, sa elad küll uue naisega, aga kas sa ikka oled õnnelik? Kui me oleme vahel kolmekesi koos, siis on kõik kuidagi pinges ja tujukad, aga kui sinuga kahekesi olen, muutud sa lõbusaks, palju vabamaks. Millest see küll tingitud on? Kas sellepärast, et sa mu emaga läbi ei saa enam? Mõtlen sellest sageli…

· Isa, minu arvates peaksid sa puhkust võtma, et saada eemale tööst, oma uuest perest, kõigest. Sa oled kogu aeg rabelenud.

· Mul on üks salasoov - tahaksin sinuga koos minna muusikali “Romeo ja Julia” vaatama. Just sinuga kahekesi, ilma teiste segajateta.

· Oled vahel liiga kangekaelne ja kui midagi nõuks võtad, ei kuula sa kedagi teist. Oled sellega ka haiget teinud nii mulle kui emale.

· Vaatamata puudustele püüad sa siiski olla hea isa. Ja mina püüan olla hea laps. Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb.

· Isa, paps, issi…ma ei teagi, kuidas ma sind kutsuksin… Päris imelik on mõelda, et ma kirjutan sulle kirja, mida sa kunagi lugeda ei saa. Ma ei tea, mis ma arvaksin sinust siis, kui oleksin näinud sind kunagi nii, et seda ka ise mäletaksin. Aga kui ma mõtlen sellele, mis on hetkel, siis oled sa minu jaoks keegi, kes on alati olemas. Alati saan mõelda sulle ja sellele, mida oleksid teinud või öelnud; mida mulle soovitaksid, mida mult ootaksid. Kõik need küsimused, mida tahaks küsida, jäävad vastuseta…/.Nii tahaks sind mäletada, kuulda su häält, näha su nägu. Tunda, kuidas sa minust ja emast hoolid…/.See, mida ma sinust kuulnud olen, meeldib mulle. Ma ei saa mingil juhul nuriseda oma praeguse perekonna üle. Mul on väga hea ja hoolitsev kasuisa, kes must hoolib, ja väikevend, kes on ka mulle kallis. Kõige tähtsam muidugi ema, keda sa armastasid…/ Üle kõige igatsen aga sinu kallistust, sinu puudutust, et aru saada, kui väga sa minust hoolid…/ Nii väga tahaks sind koju…/ Kahju, et mulle pole antud aega sind tundma õppida….

· Oled parim isa, keda üldse soovida.