S. Lagerlöf “Nils Holgersoni imeline teekond läbi Rootsi”

Elas kord poiss. Ta oli umbes 14-aastane, pikk ja nõtke kondiga linalakk. Kõige rohkem armastas ta magada ja süüa ning peale selle armastas ta veel pahandusi teha.

Vanemad andsid talle raamatu kätte, et ta loeks seni, kuni nad kirikus on. Ta istus leentooli ja hakkas lugema. Kui ta oli mõne aja lugenud, tundis ta, kuidas see pomin ta uinutas, ja varsti ta märkaski, et ta pea vajus rinnale. Pead tõstes juhtus poiss vaatama peeglisse ning nägi siis, et ema kirstu kaas oli lahti. Ta vaatas ja vaatas ega uskunud oma silmi. Seal oli mingi olend. See polnud keegi muu kui härjapõlvlane.

Nils haaras kärbsepüünise ja virutas sellega kirstuserva pihta. Ta oli härjapõlvlase kinni püüdnud. Ta hakkas rääkima ja palus südamest, et ta vabaks lastaks. Ta ütles, et ta on nende perele head teinud ja on väärt paremat kohtlemist. Poiss mõtles algul ta lahti lasta, aga mõtles siis ümber. Aga samal hetkel, kui poiss seda tegi, sai ta tugeva kõrvakiilu ja kukkus põrandale. Kui ta teadvusele tuli, märkas ta, et tuba oleks suuremaks kasvanud. Poiss ei suutnud esialgu uskuda, et ta oli muutunud pöialpoisiks.

Ta otsis härjapõlvlast ja palus ja lubas kõike võimalikku. Ta ei murra enam kunagi sõna kellelegi, ta ei ole enam kunagi õel. Kui ta ainult saaks jälle inimeseks, siis saaks temast tore, hea ja kuulekas poiss. Aga see kõik ei aidanud midagi.

Ta läks lauta. Ta oskas nüüd lindude ja loomade keelt. Kõik käitusid temaga halvasti, nii nagu tema ennem loomadega. Poiss tahtis neile öelda, et ta kahetseb oma tigedust nende vastu ja ta tahab alati hea olla.

Üle õue lendasid haned ja kutsusid koduhanesid nendega kaasa. Isahani tahtis kaasa lennata, aga isa ja ema kurvastaksid väga. Ta hüppas ja haaras isahanel ümber kaela, hani aga ei saanud poissi maha raputada ja vedas ta koos endaga kaasa.

“Aga ma ei usu, et ma üksi niisuguse reisiga hakkama saan. Sellepärast tahtsin ma küsida, kas sa ei tahaks kaasa tulla ja mulle abiks olla?” küsis isahani.

Öö veetis Nils isahane tiiva all.

Nüüd aga juhtus, et rebane Smirre, sattus öisel jahiretkel hanekarja nägema. Rebane sai ühed hane kätte ja hakkas seda ära tassima, Nils jooksis talle appi. Ta päästis hane, kuid pidi ise puu otsa ronima.

Hanede mäng rebasega. Metshaned lendasid üle ta pea, muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid. Haned jätkasid väsimatult lendu.