ASTRID LINDGREN „LÄRMISEPA TÄNAVA LOTA“

Lapsed Joonas, Maria, Lota. Joonast kutsutakse Suurmürtsuks, Mariat Väikemürtsuks ja Lotat Pisikisaks.

Ema oli rääkinud, et taimedele on hea kui panna sõnnikut ja kasta, siis nad kasvavad kiiresti. Lota tahtis ka kasvada suuremaks. Ühel vihmasel päeval oli ta kadunud. Lota leiti seismas sõnnikuhunnikus ja väljas sadas vihma.

Lota ei taha rohtu võtta ega arsti juures suud lahti teha.

Lapsed käisid tädi Bergi juures mängimas. Lota tegi pahandust, arutas tädi pooliku kudumistöö üles. „Tädil oli kaks korda hea meel. Alguses oli tal hea meel, et me tulime ja siis oli tal hea meel, kui me ära läksime.“

Vanaisa ja vanaema juures. Tehti igasugust huvitavat, mängiti mängumajas.

Lotale ei meeldinud valge kampsun ja ta ei tahtnud ennast riidesse panna. Aga ilma riieteta ei lubanud ema teda lauda. Lota oli jonnakas ja kangekaelne. Ta lõikas kampsuni katki ja otsustas kodust ära minna.

Ta läks tädi Bergi juurde. Elukohaks sai kuurilobudik, kus koos koristati. Sealt leidis Lota tädi vana nuku ja nukuriided, mis talle väga meeldisid. Lotat tulid vaatama ema, isa, õde ja vend. Lota ei mõelnudki koju minna. Õhtu saabudes muutus majas pimedaks ja Lotal hakkas hirm. Isa tuli Lotale järele ja Lota tahtis nüüd kindlasti koju minna. Lota palus kodus andeks.