J.R.R. Tolkien “Kääbik”

Maa all urus elas kääbik. Urul oli laitmatult ümmargune roheliseks värvitud uks ja täpselt ukse keskel oli säravkollane vasknupp. Uks viis torukujulisse, tunnelitaolisse eeskotta. See oli väga mõnus, tahveldatud seinte ja kiviparketile laotatud vaipadega, täiesti suitsuvaba tunnel, kus leidus poleeritud toole ja suur hulk nagisid mütside ja mantlite jaoks, sest kääbik armastas kangesti külalisi. Tunnel lookles ikka edasi ja edasi, suundudes sügavale künka sisse – Künkaks seda rahvas nimetas. Tunneli seintes oli palju väikesi ümmargusi uksi. Treppe kääbik ei armastanud: magamistoad, vannitoad, keldrid, sahvrid, garderoobid, köögid ja söögitoad – kõik olid ühel ja samal korrusel. Paremad toad olid kõik vasakut kätt, sest need olid ainsad, millel olid aknad, sügavad ümmargused aknad, kust avanes vaade aeda ja taamal kaugelt jõe poole laskuvaile niitudele.

See kääbik oli väga jõukas ja ta nimi oli BAGGINS.

Ühel hommikul tuli mingi ime läbi kääbiku juurde Gandalf (võlur). Ta oli väike, hiiglasuurte mustade saabastega vanamees, kõrge teravatipuline sinine kübar peas, pikk hall mantel seljas ja kaelas hõbekarva kaelarätt, mida varjas allapoole vööd ulatuv pikk valge habe. Kääbik kutsus võluri teed jooma.

Järgmisel hommikul hakkas uksekell tirisema. Tulija oli päkapikk, sinine habe kuldse vöö vahel. Päkapikud tulid ükshaaval kohale: Dwalin, Balin, Kili, Fili, Dori, Nori, Ori, Oin, Gloin, Bifur, Bofur, Bombur, Thorin ja lõpuks Gandalf.

“Me oleme kokku tulnud, et arutada oma plaane, oma taktikat, võimalusi, kavatsusi ja nende teostamise vahendeid. “

Nüüd mingem kähku, kõigest väest,

ning üle mitmest süngest mäest,

kus udud maas, et võita taas

ma kuld ja kandled lohe käest.

Päkapikud seadsid ennast minekule

Äkki loitis punane tuli puutüvede vahelt. Kääbik saadeti asja uurima. Lõkke juures oli trollid. Kääbus sattus trollide kätte ja hiljem ka teised päkapikud. Koidukiir kivistas trollid ja Gandalfi abiga pääsesid vabaks.

Edasi rännates jõudsid nad koopasse, ilm oli hirmus ja nad ronisid sisse. Kääbikul ei tulnud kuidagi und. Siis nägi ta, nagu annaks koopa põrand järele, nagu libiseks ta ikka kiiremini alla, alla, kukuks jumal teab kuhu. Ta röögatas kõigest jõust. Avausest vupsas välja mäekolle. Kõik rännumehes krabati kinni ja tiriti kaljupraost sisse. Välja arvatud Gandalf. Äkki kustusid koopas kõik tuled, sädemed põletasid mäekollidesse auke.

Äkki lõi üks mõõk omaenda säras helendama. Bilbo nägi, kuidas see otse läbi läks Suurest Mäekollist. Mõõk läks ise tuppe tagasi. Loomulikult oli see Gandalf, kes nad päästis. Bilbo ei jaksanud nii kiiresti joosta, siis kandsid päkapikud teda kordamööda. Põgenemise käigus jõudsid mäekollid viimasele päkapikule järele, Bilbo kukkus seljast maha, lõi pea vastu kivi ja kaotas teadvuse.

Bilbo tuli teadvusele, kohtus Guglunkiga, kes elas järve keskel. Nad hakkasid mõistatusi vahetama. Bilbo viimane küsimus oli, et mis mul taskus on. Ta ei osanud vastata ja pidi Bilbole teed juhatama väljapääsuni. Guglunk oli ära kaotanud oma nähtamatuks tegeva sõrmuse, mille oli aga leidnud Bilbo. Ta pani selle sõrme, kui Guglunk teda taga ajas. Bilbo hiilis talle järele väljapääsu poole ja pääses minema. Mäekollid nägi teda, sest ta oli sõrmuse taskusse pannud. Seda taibates pani ta sõrmuse uuesti sõrme ja kadunud ta oligi. Uks oli veel praokil, aga üks mäekoll oli selle peaaegu kinni lükanud. Bilbo trügis kõigest väest, kuid ei suutnud seda liigutada, siis püüdis ta ennast läbi prao suruda. Äkki karjus üks mäekoll: “Ukse all on vari!” Kuube ja vesti lõhki käristades pääses ta äkki läbi ja tormas ta edasi. Bilbo oli mäekollide käest pääsenud, aga ta ei teadnud, kus ta on.

Oma suureks üllatuseks olid päkapikud seal. Ta otsustas neile üllatuse valmistada. “Siin see murdvaras on!” ütles Bilbo, tõmmates sõrmuse sõrmest ja astudes äkki nende keskele.

Teekond jätkus

Nad jõudsid väikesele välule, kui kuulsid huntide ulgumist. Kähku ronisid nad puude otsa. Hundid asusid neid piirama. Kohale jõudsid ka mäekollid, sest just sellel välul oli neil kohtumine. Võlur korjas männi okstelt hiiglasuuri käbisid, torkas käbile heleda sinise tule külge ja virutas visinal alla huntide sekka. Seda kisa kuulis Kotkaste Isand.

Tuld võtnud hundid olid laande põgenenud ja selle mitmest kohast põlema süüdanud. Varsti ümbritses päkapikke igast küljest suitsu- ja tulesõõr. Viimasel hetkel vuhises ülevalt alla Kotkaste Isand ja haaras Gandalfi küüniste vahele. Varsti olid kõik päkapikud päästetud. Kotkad viisid päkapikud kaugelame.

Gandalf tutvustab päkapikke ühele mehele (Beornile), aga ainult järgemööda ja nende seiklustest jutustades. Päkapikud ilmuvad kohale paarikaupa vastavalt võluri jutustusele. Beorn on selle jutuga väga rahul, talle meeldis see väga ja ta ei olnud üldse kuri. Beorn kostitas neid väga heldelt, nad said puhata, enne kui uuesti teele asuda. (Beorn suutis kehastuda karuks)

Gandalf lahkub päkapikkudest, tal on edasilükkamatuid toimetusi, lubab aga nad üles otsida ja määrab Bilbo nende juhiks. ÄRGE RAJALT KÕRVALE MINGE!.

Võitlus ämblikega. Metshaldjad sidusid Thorini ja tassisid minema. Päkapikud proovisid metsast väljapääsu leida, kuid relvastatus metshaldjad võtsid nad kinni väljaarvatud Bilbo. Kõik pandi vangikongi. Bilbo uuris nähtamatuna koopa sisemust ja pidas plaani, kuidas aidata päkapikke põgenema.

Ta nägi vaate ja luuke, kust tühjad vaadid mööda jõge välja veeretati. Tal tuli plaan, kuidas põgeneda. Bilbo varastas valvurilt võtme, tegi kongid lahti.

Bilbo peitis päkapikud tühjadesse tünnidesse, mille tegi neil seest mugavaks. Kui kõik olid ära paigutatud, oli ainult üks mure. Meeleheites klammerdus ta vaadi külge ja tõugati koos sellega üle luugiserva. Plärts! Kukkus ta vette ja vaat talle otsa.

Kaldale jõudes vabastas Bilbo kaaslased tünnidest, nad olid väga armetud. Nad läksid Järvelinna.

Päkapikud jõudsid Mäele ja hakkasid tagavara sissepääsu otsima. Lõpuks leidsid nad kitsa raja, mis juhtis nad kitsale kaljusimsile. Liibudes vastu kaljut, nihkusid nad mööda simssi edasi, kuni kalju äkki taandus ja nad pöördusid väikesesse järsuseinalisse, rohuse põhjaga lohku, kus oli hubane ja tuuletu. See ei olnud koobas. Küll nad toksisid seda ja tagusid, kuid lahti nad ei saanud.

Hallil kivil istus peaaegu pigimust kahvatukollane mustatäpilise rinnaga rästas. Bilbo hõikas päkapikud suure kivi juurde. Päike vajus järjest madalamale. Just siis kui viimane lootus oli kadunud, torkas punane päikesekiir kogemata nagu sõrme pilvepraost läbi ja langes siledale kaljuseinale. Rästas pistis valjusti vilistama. Kostis hele praksatus, kaljust pudenes õhuke kivikild ja kukkus maha. Nähtavale ilmus ukseava. Võti prooviti ukseauku ja uks avanes.

Bilbo tegi esimese tutvuse koopaga

Seal tema lebas, seal magas päratu punakuldne lohe sügavat und. Tema all, ta käppade ja tohutu keerdus saba all ja kõikjal tema ümber, laialipillutuna üle nähtamatu põranda, vedeles lugematuis kuhilais väärtasju, sepistatud ja sepistamata kulda, kalliskive ja juveele ja verevas valguses punetavat hõbedat. Bilbo haaras suure kahe kõrvaga karika ja laskis jalga.

Ärgates märkas lohe, et karikas on kadunud ja oli maruvihane.

Päkapikud ronisid kähku koopasse, lohe oli tulemas.

Aeglaselt ja vaikselt ronis ta koopasse tagasi ja laskis silmad pool kinni ja jäi ootama. Bilbo läks uuesti lohe juurde. Kui Bilbo nüüd ukseavast sisse piilus, magas Smaug pealtnäha sügavat und. Bilbo tõstis jala juba, et üle läve koopasse astuda, kui märkas äkki teravat peenikest punast kiirt, mis välgatas Smaugi vasaku silma lontis lau alt. Bilbo astus kähku tagasi ja õnnistas oma võlusõrmust.

Bilbo vestlus Smaugiga. “Mina olen pealt ja alt raudsoomuste ja kõvade kalliskividega turvistatud. Minu kehasse ei tungi ükski terariist.”

Bilbo mõtles:” Sul on ju vasakul rinnapoolel suur paljas laik, pehme nagu karbist väljaroninud tigu!”

Bilbo jutustas päkapikkudele lohest, seda kuulas pealt rästas. Kui juba tähed vilkuma hakkasid, sirutas ta tiibu ja lendas minema.

Bilbo:” Ma olen kindel, et see koht on väga ohtlik. Mul on niisugune tunne, et seda kohta rünnatakse uuesti. Kui vaja, lõhub ta kogu mäepoole pihuks ja põrmuks, et meile sissepääsu sulgeda. Smaug võib iga hetk välja tulla, ja meie ainus lootus on sügavale tunnelisse pugeda ning uks kinni lükata.”

Smaug oli hääletult oma koopast välja hiilinud, vaikselt lendu tõusnud, alttuule Mäe läänekülge tüürinud, lootes seal tabada ja välja uurida, kust varas salakäiku sisse pääses. Ta ei leidnud kedagi ja ta viha kasvas. Ta oli vihane järverahva peale. “Nad saavad mind veel näha, nii et neil igaveseks meelde jääb, kes on tõeline Mäealuse kuningas!”

Bilbo uurib koobast. Ta leidis Laekakivi, Mäe Süda. Suur kalliskivi helendas ta jalge ees omaenda sisemise valgusega. Kivi püüdis täielikult kinni iga valguskiire, mis tema peale langes ja muutis selle kümneks tuhandeks valgelt hõõguvaks sädemeks, kuhu sekka virvendasid kõik vikerkaarevärvid. Bilbo peitis kivi oma kõige sügavamasse taskusse.

Järverahvas puhkas oma kodudes. Siis sähvatas äkki küngastiku madalamas kohas hele valgus ja järve põhjaots lõi kuldselt särama. “Lohe on tulekul! Lõhkuge sillad! Relvade juurde!”

Lohe ei tabanud neid mitte täiesti ootamatult. Üks vibuküttide salk pani põlevate majade vahel ikka veel vastu. Nende pealikuks oli süngehäälne ja süngenäoline Bard. Leegid möllasid juba üsna lähedal. Äkki lendas pimedusest miski talle õlale. See oli rästas, kes kükitas ta kõrva juurde ja tõi talle uudiseid. Lind jutustas talle Mäel toimunud sündmustest ja kõigest, mis ta seal oli kuulnud.

“Must nool! Sinu jätsin ma kõige viimaseks. Iial ei ole sa mind petnud ja alati olen ma su tagasi saanud. Kui peaks õige olema, et sa pärined tõelise Mäealuse kuninga sepapajast, siis mine nüüd ja tee oma töö hästi!”

must nool lendas otse vasakpoolse rinnaaluse poole. Sinna kohta tabas nool. Röögatusega langes Smaug tuld pursates üles, pöördus lennult selili ja prantsatas hävitatuna kõrgelt alla.

“See vana rästas on jälle siin. Ta pääses nähtavasti eluga.”

Rästas tuli uuesti koos suure elatanud rongaga. Ronga kaudu jutustas rästas päkapikkudele, mis oli Järvelinnas juhtunud ja et lohe on surnud.

Läbirääkimistele päkapikkudega tulid järvemehed ja haldjad. Thorin ei olnud nõus kulda loovutama, et Järvelinn uuesti üles ehitada.

Bilbo oli väga õnnetu ja hirmu täis, kujutledes, mis võib juhtuda. Bilbol tekkis plaan. Ta vahetas Bomburi postil välja ja läks samal ajal Bardi jutule koos Laekakiviga. “Ma annan sulle selle. See aitab teid läbirääkimistel.”

Bilbo jõudis õigeks ajaks tagasi, keegi ei saanud millestki teada.

Järgmisel päeval tulevad läbirääkijad uuesti. “Sa saad oma omanduse tagasi, kui annad välja, mis meile kuulub.”

Bilbo tunnistab, et tema andis kivi meestel. “Oleks see Gandalf mul praegu siin! Olgu ta neetud, et ta sind välja valis!”(Thorin)

“Su soov on täidetud. Gandalf on siin!”

Bilbo lahkub koos Bardiga.

Peagi ilmusid nähtavale relvastatud päkapikud. Äkki ilma ühegi signaalita alustasid nad kallaletungi. Vaenuväed olid kokku põrkamas. Aga veelgi äkilisemalt laskus maale õudne pimedus! Üle taeva tõttas must pilv. Hirmus hukatus läheneb. Mäekollid tulevad. Algas võitlus. Ühel pool mäekollid, teisel päkapikud koos Bardi meestega. See oli kohutav lahing.

“Kotkad! Kotkad!”

Bilbo sai kiviga kiivri pihta ja kaotas teadvuse.

Kui ta teadvusele tuli, oli ta täiesti üksinda. Äkki märkas ta üht meest. Bilbo pani sõrmuse sõrme ja just teda oligi otsitud.

Seal lebas Thorin, üleni haavu täis. “Ma tahan sinust sõpruses lahkuda ja tagasi võtta sõnad, mis ma värava juures ütlesin, ning teod, mis ma seal tegin!”

Lahingu otsustaval tunnil ilmus äkitselt Beorn ise. Ta tuli üksinda, karu kujul, ja oma raevus näis ta otsekui hiiglaseks kasvavat. Enne pimeduse saabumist oli võit kindlustatud, põgenike jälitamine oli veel käimas.

Bilbo tahtis nüüd ainult koju minna. Lõpuks nõustus ta vastu võtma ainult kaks väikest kirstu, üks täis hõbedat, teine kulda. Ta jättis päkapikkudega hüvasti ja kutsus neid külla, kui sinnakanti juhtuvad.

Bilbo lahkus koos Beorni ja Gandalfiga

Viimaks saabus päev, mil nad silmasidki maad, kus Bilbo oli kasvanud. Bilbo kodus käis aga suur sagimine ja sissepääsu ees tungles kõiksugu rahvast. Ta oli tagasi jõudnud otse oksjoni ajaks.

Bilbo oli kaotanud oma hea kuulsuse. Kuni oma elupäevade lõpuni jäi ta haldjasõbraks ja püsis suures aus päkapikkude, võlurite ja muu selletaolise rahva hulgas.

Ühel sügisõhtul mõni aasta hiljem helise uksekell. Ukse taga seisis Gandalf ühe päkapikuga ja see oli Balin.

****************************************’

Lugu väikese kääbiku isanda Bilbo Bagginsi suurest seiklusest, mille raskustest ja ohtudest ta siiski auga välja tuli ja mille käigus peale koduse mugavuse veel hoopis tähtsamaid asju - näiteks vaprust, abivalmidust ja suuremeelsust – hindama õppis.

Mõistatused.

Jalg on, aga ei ole talda,

üle latvade küünib tuulte valda.

Kasvamata kerkib ta,

pikemaks endisest iial ei saa. (mägi)

kolmkümmend valget hobust punasel mäel,

alguses hoolega söövad,

siis takka üles löövad,

lõpuks jälle vagusi seisavad sääl. (hambad)

Lihata ja luuta,

hääleta möirgab,

hammustab hambuta,

tiivuta lendab,

sosistab suuta. (tuul)

Silm sinises näos

nägi silma rohelises näos.

“Too silm on nagu see silm,”

ütles esimene silm,

“ent madalal all,

mitteüleval.” (karikakrad)

Ei saa teda näha, ei katsuda,

ta hääleta on ja lõhnata,

ta on tähtede taga ja mägede all

ja tühjades aukudes sügaval.

Ta alguses oli ja lõpuks tuli,

ta lõpetab elu ja naerusuu suleb. (pimedus)

Ilma kaaneta laegas, ei võtit, lukku ees,

kuid kallis kuldne aare on peidus tema sees. (muna)

Elab ja liigub ka hingeõhuta,

jäiselt külm nagu surm on ta.

Aina ta joob, ilma januta,

kannab soomusrüüd ühegi needita. (kala)

jalutu lebab ühejalgsel, kahejalgne istub kolmejalgsel, neljajalgne saab ka osa. (kala väikesel laual, mees istub laua ääres järil ja luud saavad kassile)

Mis õgib kõik hingetud asjad ja elavad,

nii lilled kui puud, nii linnud kui elajad?

Millest ei pääse teras, ei haljas raud,

ei kaljurahnud, ei tammelaud?

Mis hävitab kuningad, linnad ja maad,

kõrged lumised mäed, orud sügavad? (aeg)