Tegelased:
Heinaritsik Hüpik
Liblikas Täpik
Ämblik Ämmelgas
Ninasarvikmardikas Ninask
Vares Vaak

(Eesriie on suletud. Kostab laulu.)

Ma rändan ringi rattata,
sest mul ei meeldi rutata,
ei tõtata, ei lipata,
vaid rõõmsalt ringi hüpata.

(Eesriie kõrvalt klopsab lavaservale Hüpik ja jätkab laulu.)

Ma rändan seljakotita,
ma rändan supipotita:
miks peaksin kandma pagasit
kord edasi, kord tagasi?!
Sest olgu matk ka ülipikk,
on maailm üsna ümarik:
ükskõik mis suunas valin tee,
mind ikka koju kannab see.

Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr-tsirr-tsirr-tsirr-tsirr!

(Vaatab alles nüüd ringi, hämmeldub.) Kuhu ma olen seekord sattunud?! Mets see ei ole, sest siin ei näe ühtki põtra. Lapsed, palun vaadake, ega kellegi tooli all ei ole põtra? Pisikest põdravasikat ka mitte? Ei ole? Äkki hüppasin ma kogemata jõkke? Aga kus on siis kalad? Kus vesi ja vähid? Lapsed, palun katsuge, ega kellelegi ei ole mõni luts või viidikas tasku pugenud? Ei? Imelik! (Märkab ühe lapse süles plüüzhkoera.) Kuid mida ma näen! Ühe lapse süles istub lõvi! Ma viibin kõrbes, sest lõvid ju elavad kõrbes... Mis, see on koer? Kas oled päris kindel? (Kohkub.) Ega ta ei hammusta mind?... Ta on plüüzhist? Jaa, aga äkki ta ise ei tea seda ja hammustab ikka... Teab?! Mis ta nimi on?... Naki? Siis muidugi teab, Nakid on kõik teadlikud koerad... Kuid kus ma ikkagi olen? Nukuteatris?!... Missugune meeldiv üllatus!... Ma ei ole kunagi varem nukuteatris käinud. (Taipab alles nüüd teretada, hõikab valjusti.) Tere, lapsed! (Kui lapsed vastavad, osatab neid, lastes kuulda kümmekond võimalikult erinevat “Tere”) Mu sõbrad lähevad kadedusest lõhki, kui kuulevad, kus ma käisin. (Kihistab naerda.) Ih-hi-hi-hii! Mul on kolm toredat sõpra: ninasarvikmardikas Ninask, ämblik Ämmelgas ja liblikas Täpik. Meie kase ladvas elab natukene imelik vares Vaak. Paraku on kõigil neljas, nii sõpradel kui imelikul naabril, rumal komme endast väiksemate kallal õiendada. Vaak ülbitseb kõigiga, sest ta on kõige suurem. Ninask kamandab Ämmelgast, Täpikut ja mind, Ämmelgas Täpikut ja mind, Täpik mind. (Ohkab.) Aga minul pole kedagi käsutada, noomida ega manitseda, sest mina olen kõige väiksem. (Teeseldud kurbusega.) Mis jääb minul vaesel üle? (Rõõmsalt.) Naljatada!... Ja seda ma ka jõudumööda teen. Ih-hih, tänagi jätsin koju viitsütikuga viguri, et teistel minuta igav ei hakkaks. See peaks varsti plahvatama. (Murelikult.) Oi, täna ootab mind küll saun ees! Ma pean vist ikka tee peal mõne maiuspala korjama, millega sõpru lepitada, kui leil juba kõrvetama kipub... Kuid nüüd ma lähen, muidu jään pimeda kätte. Nägemiseni, lapsed! Nägemiseni, Naki! Helista mulle, kui sul on sünnipäev, ma tulen toon sulle priske supikondi, kakskümmend neli meetrit pikk! (Ära. Lava tagant kostab veel rõõmus) Tsirr-tsirr! Tsirr-tsirr! Tsirr-tsirr-tsirr-tsirr-tsirr-tsirr!

 Kasutatud kirjandus: Ajakiri “Täheke”