JUKU
JA SÕBRAD
Juku anekdootide põhjal koostas Ingrit Tera
Tegelased:
Juku ema
Juku isa
Juku õpetaja
Juku
Mari (Juku õde)
Pille
Kärt
Siiri
Tüdrukud tulevad lavale, leivad seal istuva Siiri.
Pille : No näete, siin ta ongi! (osutab käega Siiri poole)
Kärt: Miks sa trenni ei tulnud?
Siiri: Ah, ei viitsinud!
Mari: Mis viga? Haige oled või?
Siiri: (pahuralt) Ei ole!
Anna: Mis sul siis viga on?
Siiri: Midagi. Lihtsalt niisama mõtlesin.
Kärt: (imestunult) No kuule! Ära aja jama! Sina ja mõtlesid?
Siiri: Mõtlesin jah! Ei tea, mis seal siis nii imelikku on, kui inimene
mõtleb.
Pille: Mida sa siis mõtlesid, kui küsida tohib?
Siiri: Mõtlesin suurte inimeste peale.
Mari: (küsivalt) Suurte inimeste peale?
Anna: Ei noh, sa oled täitsa ära pööranud!
Pille: Milliste suurte inimeste peale sa siis mõtlesid?
Kärt: Kas presidendi peale või?
Siiri: Ah, te olete ise ära pööranud. (lööb käega) Mõtlesin ema, isa ja
õpetajate peale.
Mari: Mis nende peale siis mõelda on?
Anna: Ema on ema, isa on isa ja õpetaja on õpetaja.
Siiri: On ikka küll. Suured inimesed on natuke kummalised.
Tüdrukud: (imestunult) Mismoodi?
Siiri: Mismoodi - mismoodi! Vat sedamoodi, et kui on kodus vaja midagi
teha, siis öeldakse kohe, et oled juba suur tüdruk. Aga kui ema - isa õhtul
kuhugi lähevad ja tahan kaasa minna, siis öeldakse, et olen väike. Kasva veel
natuke. Õps samuti. Tahtsime jalgrattamatkale minna, tema ütles kohe, et te
olete veel väikesed. Aga nüüd äkki
oleme jälle suured - mõelge ise, mida te tutipeol teete. Mida me siis teeme?
(laiutab käsi)
Anna: Mina küll ei tea? Kas on kellelgi ideid?
Mari: Äkki on poistel ideid, peaks uurima
Pille: Ole normaalne, sa loodad midagi mõistlikku selle Juku ja kompanii
käest. Unista edasi!
Kärt: Oleme ikka parajad nannipunnid küll!
Anna: Kuidas? Ei ole vot!
Kärt: Õpetaja ju ütles, et oleme juba suured ja peame ise otsustama,
mida me tutipeol teeme.
Siiri: No näete, mis ma ütlesin! Jälle suured.
Pille: Loomulikult! Kas teie olete siis veel väikesed? Mul tuli idee,
kui õige teeks näidendi.
Anna: Äge, aga millest?
Pille: Tulge, ma kohe räägin. Jukust näiteks.
Lahkuvad lavalt
Tegevuskoht on Juku ja Mari kodu. Ema tegeleb iluprotseduuridega ja isa
loeb lehte.
Mari.(tuleb kepseldes ) Vaata ema, ma sain täna viie!
Ema (uurib vihikut) Kuidas siis nii? Ma ei näe!
Mari: No, vaata ometi kriipsukeste eest kaks ja jutikeste eest kolm,
teeb ju kokku viis.
Isa : ( ümiseb ajalehe tagant) Mis asja, tüdruk, kas sa nii kavatsedki
viiepiires arvutamise ära õppida või?
Ikka üks pluss kaks pluss kolm.
Mari: Ja arvutamisest ma tahtsin just rääkida. Meie õpetaja on hulluks
läinud. Mina enam kooli ei lähe, vot!
Ema: Kuidas siis nii Mari?
Mari: Nojah, ei eile väitis õpetaja, et seitse pluss kaks on üheksa. Aga
täna juba, et üheksa on hoopis kolm
pluss kuus. Ma ei saa aru.
Juku: (tuleb hiilides): Ema, vaata ega isa ei kuule?
Ema:( kahtlustavalt) Mis siis on?
Juku: Vaata, ema, täna on koolis nimelt lastevanemate koosolek. Kuid
väga kitsale ringile.
Ema: Ma ei mõista ikka veel. (tegeleb oma asjadega edasi)
Juku: Väga lihtne sellest võtate osa ainult õpetaja ja sina.
Ema: No mis? Mulle aitab, mina sinna kooli ei lähe. Igal veerandil käin
korra või paar. Sellel lapsel on ometi isa ka. Johannes, kas sa üks kord hakkad
ka oma poja eest vastutama? Sina lähed koosolekule.
Isa: Kuule poiss, mis käki sa jälle kokku keerasid? Näita päevik siia!
(Juku ulatab päeviku, isa loeb) Juku kleepis töövihikusse isa pildi. Miks sa
nii tegid?
Juku: (õigustades) Õpetaja ise tahtis näha seda kõlupead, kes mu
koduseid töid teeb. Mis ma jälle valesti tegin?
Mari (uudistab ka isa pilti vihikus ja pöördub ema poole) See on jah
meie isa pilt. Aga ema, kelle pilt sul
siis rahakoti vahel on? Selline noor, musklis ja ilus mees.
Ema: Mari, rumaluke! See on su isa noorena, noh nii 10 aastat tagasi.
Isa: (silmnähtavalt ärritunud
juba) Mulle tundub ka, et ma tahan seda erakorralist ja neljasilmalist
koosolekut juba näha! (otsustavalt) Ma lähen nüüd kooli, naine!
Õpetaja istub tööde kuhja taga ja üritab neid parandada. Saabub Juku
isa.
Õpetaja: Oi, teid ma ei lootnudki näha arenguvestlusel, lugupeetud Juku
isa
Isa: Ma saan aru, et teil on probleeme. See märkus päevikus ja hinded.
Õpetaja: (vahele segades) See märkus pole veel kaugeltki kõik, oh ei.
Teie pojal oli täna suitsupakk kaasas, pakkus teistele ka Marlborot.
Isa: Tohoh! Kas teil on siis ka suitsutund nagu meil töö juures?
Õpetaja: Ma ei tea tõesti, kas te seda tahate teada. Aga kui ma üks päev
küsisin Jukult, kust ta oma teadmisjanu on pärinud, siis vastas tema
süüdimatult, et teaduse emalt ja janu isalt.
Isa: (hajameelselt) Aga tal on ju õigus. Igasugune janu on ikka minult.
Õpetaja: Ja teate veel, kui ma küsisin Jukult eile, et miks on ta
koduses töös nii palju vigu. Siis oli tal jultumust vastata, et tema ei teinud
ühtegi, et kõik tegi isa. Mis ma pean sellest arvama?
Isa: Ma ilmselt ei jõudnud tõesti tervet ta kodust ülesannet õigesti teha
ja ta ise läks varem magama.
Õpetaja: Mis teie pojast niimoodi saab, lugupeetud Juku isa?
Isa: Ma olen täiesti kindel, et sama tubli Johannes nagu minagi! Kas te
julgete selles kahelda? Need on ainult kasvuraskused!
Õpetaja: (üsna nõutult) Eks ma siis ootan, millal Juku lapsed ükskord
kooli jõuavad ehk on targemad.
Isa: Proua õpetaja ärge muretsege, mina ei osanud ka kooli ajal
matemaatikat, aga praegu olen edukas ärimees. Kahe tuhandega ostan, nelja
tuhandega müün - see kaks protsenti vaheltkasu rahuldab mind täielikult!
Õpetaja (haarab kätega peast ): Siis ei oska ma enam midagi öelda. (Juku
isa lahkub)
Ema: Kallis abikaasa, mida siis õpetaja koolis rääkis? Äkki said ka
targemaks?
Isa: Muidugi sain. Esiteks, kujutad ette, neil on suitsutund. Teiseks,
Juku teeb vähem vigu kui mina. Kolmandaks, janu on ta pärinud minult, aga seda
ma teadsin isegi. Ja neljandaks, püüdis ta mulle matemaatikat õpetada. Selliste
tühiste asjade pärast kutsutakse siis vanemad kooli, oleks siis vähemalt mõni
kuritegu.
Lapsed istuvad klassis ja ootavad õpetajat. Tuleb õpetaja ja natuke hiljem
ka Juku.
Õpetaja : Tere, lapsed! Miks sa Juku jälle hiljaks jäid?
Juku: Ma sain endale täna väikese õe.
Õpetaja: Hea küll, aga vaata, et seda enam ei juhtuks, hilinemist ma
mõtlen. Täna, lapsed, on meil esimeses tunnis plaanis viktoriin. Mina esitan
küsimusi ja kes vastata oskab tõstab käe ja saab punkti. Niisiis esimene
küsimus: “Keda me nimetame loomade kuningaks?”
Mari: Loomaaia direktorit.
Õpetaja: Vale vastus, keegi ei saa punkti. Järgmine küsimus: “Miks on
merevesi soolane?”
Anna: Sellepärast, et seal ujuvad soolaheeringad.
Õpetaja: Jälle vale vastus. Kolmas küsimus: “Miks lendavad kured sügisel
lõunasse?”
Siiri: Õpetaja, aga neegrid tahavad ju ka lapsi saada.
Õpetaja: Kas te teete nüüd nalja või. Jälle null punkti! Järgmine
küsimus on ajaloo vallast: „Mis on
muumia?”
Pille: Muumia on kuivatud vaarao.
Õpetaja: Peaaegu õige. Pool punkti Pillele. Nüüd aga vastake: „Miks on
suitsetamine kahjulik?“ Palun, Siiri!
Siiri: Suitsetamine määrib tapeeti.
Anna: Suitsetamine võib tappa terve hobuse.
Kärt: Isa põletas meil sigaretiga augu diivanisse.
Juku: Meil peres keegi ei suitseta ja nii pean ma ise endale suitsu ostma.
Õpetaja: Mitte ühtegi mõistlikku ega normaalset vastust. Veel üks
küsimus loodusõpetusest. „Miks on lest lapik?“
Juku: Ta magas vaalaga.
Õpetaja: Juku, ukse taha.
Õpetaja: (jätkab siis tundi) "Kas te teate, miks vähil on sellised
punnis silmad?"
Juku: (vastus tuleb ukse tagant) Sellepärast, et ta nägi seda pealt.
Õpetaja : Hea küll, Juku, tule klassi tagasi ja istu. Mulle sellest
naljast nüüd aitab. Kui siin klassis on veel keegi idioot, siis tõusku püsti.
(Keegi ei tõuse, lõpuks tõuseb Juku)
Õpetaja: Miks sina siis püsti tõusid, Juku?
Juku: Õpetaja, mul on tõesti kahju vaadata, kuidas te seal üksi seisate.