Mesilaste kolooniasse ehk mesilasperre kuuluvad üks munev emamesilane, tuhandeid sigimisvõimetuid emaseid ehk töölisi ning mõnisada isasmesilast ehk leske.

See, kellest saab mesilasema ja kellest töölised, määratakse ära juba väga varajases arengustaadiumis. Emamesilane areneb viljastatud munast, mida vastseeas toidetakse mesilaspiimaga. Töölised arenevad samuti viljastud munadest, kuid vastseeas toidetakse neid õietolmu ning nektariga. Lesed on astlata isasmesilased ning nemad arenevad viljastamata munadest.

Mesilasema on töölistest tunduvalt suurem ning tema ülesandeks on kogu suve kestel muneda. Munad paigutab ta eraldi vahast kärjekannudesse, kus töölised nende eest hoolitsevad.

Töömesilased täidavad elu jooksul mitmesuguseid ülesandeid. Kohe koorumise järel on nende esimeseks ülesandeks vanade kärjekannude puhastamine, seejärel hoolitsevad nad arenevate vastsete eest ja toidavad neid. Mõne aja pärast nende ülesanded muutuvad: nad hakkavad kärgede ehitamiseks vaha tootma, seejärel taru valvama ning hiljem õietolmu ja nektarit koguma. Nektar, mida kohe ei vajata, muudetakse meeks ning kogutakse vahast kärjekannudesse.

Selline ülesannete muutumine aja jooksul on seotud mesilaste arenguga. Vastkoorunud mesilastel ei ole vahanäärmed veel välja arenenud, sellepärast ei saa nad kohe alguses kärgi ehitada. Ka mürginäärmed arenevad hiljem ja alles siis saavad nad minna taru valvama.

Kui pessa ilmub uus noor emasmesilane, võtab vana ema kaasa osa töölisi ning läheb uut pesapaika otsima - toimub pereheitmine.