Esimesed kalad ilmusid Maale ligikaudu 500 milj a tagasi. Kalade leviku kuldajal devoni ajastul (ligikaudu 350 milj a tagasi) olid silmapaistval kohal rüükalad. Neil mitme meetri pikkustel hiiglastel paksenes nahk enam kui sentimeetri paksuseks pead ja keha esipoolt kaitsvaks rüüks. Evolutsiooni seisukohalt oli siiski olulisem koht vihtuimsetel, kelle tugevate lihastega uimed võimaldasid nii ujuda kui ka "kõndida". Nende uimede ehitus on väga sarnane primitiivsete kahepaiksete jäsemetega, mistõttu nende kahe rühma omavaheline geneetiline seos on ilmne. Seega siis ühed kalad kohastusid eluks vees ja teised, kelle eeldused ainult vee-eluks olid väiksemad, kohanesid evolutsiooni käigus eluks ka maismaal. Kas vihtuimsed elavad ka tänapäeval? .................................................................................................... Mitu miljonit aastat on kalad inimestest evolutsiooniliselt vanemad? ..................................................................................................... Enamik kalu on kohastumise tulemusena omandanud voolujoonelise kehakuju. Selline kuju võimaldab vees maksimaalselt suure liikuvuse saagi püüdmisel ja vaenlase eest põgenemisel. Sõltuvalt elupaigast ja eluviisist on loodusliku valiku teel kujunenud ka teistsuguse väliskujuga kalu - näiteks põhja lähedal elutsevad lestad on lameda rombi, ellipsi või ketta kujulised, merenõel ja narmaskala meenutavad vetikaid, kuna otsivad nende vahel kaitset. Kaladel on kaitsevärvus. Peaaegu kõigil kaladel on selg tumedama värvusega kui küljed, keha kõige heledam osa on aga kõht. Selline värvus on kaitseks, varjates kala, kui teda vaadelda õhust vastu tumedana näivat veepinda, või alt vastu heledat taevast. Mageveekaladel on selg harilikult pruun või rohekas, sest magevetel on kollakas varjund. Avamerekaladel varieerub selja värvus tumesinisest ja mustast kuni punase või pruunini sõltuvalt elupaiga sügavusest, sest igal sügavusel paistab vesi erineva varjundiga. Kaitsevärvus võib varieeruda ka ühe liigi piires, näiteks põhja lähedal elavad lestad võivad olla erineva värvuse ja mustriga, sõltuvalt põhja iseloomust. Kalade kohastumisel eluks vees on mõningaid iseärasusi.
Kopskaladel on peale lõpuste olemas ka kopsud ja nad on võimelised atmosfääriõhku
hingama. Angerjas võib tänu oma võimele naha kaudu hingata ja kitsaste lõpustepilude tõttu,
mis takistavad lõpuste kuivamist, roomata mööda märga rohtu ühest veekogust teise.
Katsed on näidanud, et niiskes õhus võtab angerjas oma limase naha kaudu vastu kuni 4/5
hingamiseks vajalikust hapnikust. Seetõttu rändavad angerjad maismaal valdavalt
vihmastel öödel. Tõenäoliselt sellest võimest ongi saanud alguse arvamus angerjate
käimisest põllul herneid söömas. Need põhjused võivad ka muud olla. Kui suure osa moodustavad kudemisajal kaunviljad angerja toiduhulgast? .................................................................................................... |