Lindude eluviiside mitmekesisust on käsitletud kõigi eelnevate teemade juures. Siinkohal räägime lindude süstemaatikast. Lindude klass jaguneb 27 seltsiks. Räägime lähemalt neist seltsidest, kelle esindajaid Eestis rohkem elab ja lisaks lennuvõimetutest lindudest, kes on oma klassi erilised esindajad.
Lennuvõimetud linnud
Lennuvõimetuid linde Eestis ei ela. Lennuvõimetutel lindudel puudub enamasti
skeletil rinnakukiil, millele lendavatel lindudel kinnituvad tiivad. Rinnakukiil on
olemas ainult pingviinidel, kes oma tiibadega küll õhus ei lenda, vaid kasutavad neid
vees ujudes "lendamiseks". Pingviinid elutsevad lõunapoolkeral Antarktika
rannikust Austraalia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika lõunatippudeni. Rohkem põhja poole
nad ei tulegi, vaid üks liik elab veel isoleeritult Galapagose saarel.
Lennuvõimetutest lindudest tuntumad on veel maailma suurim lind jaanalind, kes elab
Aafrikas, nandu, kes elab Lõuna-Ameerikas, emu, kaasuar ja kiivi, kes elavad Austraalias
ja Uus-Meremaal.
Lennuvõimetud linnud on enamasti suured ja rasked ning nende keha pole sugugi
voolujooneline, sest nad ei pea lendama. Seevastu on jaanalind meie kõige kiiremini
jooksev lind - kuni 72 km/tunnis, ületades selle kiirusega ka paljusid kiireid imetajaid.
| Toonekurelised Toonekureliste tuntumad esindajad meil on hallhaigur, valge ja must toonekurg ja hüüp. Iseloomulikud on suured mõõtmed, pikad jalad, pikk kael ning enamasti pikk tugev nokk. Haigrud pesitsevad puulatvades kolooniatena, toonekured paariviisi. Kurna hauvad mõlemad vanemad, pojad on pesahoidjad. Toonekurelised söövad põhiliselt konni ja sisalikke ning neelavad saagi tervelt alla. Meil elavad toonekurelised on rändlinnud, lõuna pool elavad liigid ei rända. Haigrutele on iseloomulik lennu ajal S-tähe kujuliselt seljale painutatud kael, toonekured sirutavad lennul kaela pikalt ette. |
|
