Lindude ajumaht on umbes 10 korda suurem kui roomajatel. Selle tõttu reageerivad linnud ümbritsevale märksa kiiremini ning on märksa õppimisvõimelisemad.
Meeltest on kõige enam arenenud nägemine ja kuulmine. Lindudel on terav nägemine märkamaks saaki, vaenlasi ja takistusi lennuteel. Kakkude jt röövlindude silmad on suunatud ettepoole. Enamikul lindudel on silmad pea külgedel, mis võimaldab neil näha nii ette kui ka taha. Ka kuulmine on lindudel suurepärane, selle abil leiavad nad saaki, suudavad end vaenlaste eest hoida ning liigikaaslaste kutsele ja laulule vastata. Veel on lindudel hästi arenenud lendamiseks vajalik tasakaalumeel ning Maa magnetvälja taju orienteerumaks rännetel.
 Pasknäär - silmad pea külgedel |
 Händkakud - silmad suunatud ettepoole |
Hingamine
Lendamisel vajavad linnud palju energiat ning neil on arenenud väga tõhus hingamissüsteem. Lindude kopsud on ühendatud suurte elundite vahel asuvate õhukottidega, tänu millele liigub õhk lendamise ajal läbi linnu kopsude. Kui lind ei lenda, toimub hingamine nagu teistelgi loomadel - rinnak tõuseb ja vajub korrapäraselt ning paisutab ja ahendab kehaõõnt, pingutades ja lõdvestades roietevahelisi lihaseid. Paisutades tõmmatakse kopsud õhku täis, ahendades surutakse õhk kopsust välja. Kuid lennu ajal seisab rinnak paigal ega võimalda rindkere mahu muutusi. Seda asendab vahelduv tiibade tõstmine ja langetamine. Tiibade tõstmisega kaasneb õhukottide laienemine - õhk tungib suure hooga hingamisteede ja kopsude kaudu õhukottidesse. Tiibade langetades surutakse õhukotid tühjaks ning õhk läbi kopsude ja hingamisteede jälle välja. Õhukotid tagavad kopsude tõhusama varustatuse õhuga ja ühtlasi vähendavad linnu kehakaalu ning on üheks lennuga kohastumise tunnuseks.
Vereringe
Kui roomajatel oli südamevatsake jagatud kaheks vaid mittetäieliku vaheseinaga ja venoosne ning arteriaalne veri puutusid looma kehas veel osaliselt kokku, siis lindudel on need juba täiesti eraldi. Lindude süda on neljaosaline ning kopsu- ja kehavereringed täiesti eraldunud. Süda pumpab hapnikurikast arteriaalset verd kehasse ning süsihappegaasirikast venoosset verd kopsu, kus see uuesti hapnikuga rikastatakse. Veri südames ei segune - südame vasak pool sisaldab ainult arteriaalset ja parem ainult venoosset verd.