Munast kooruvad kilpkonnapojad

Enamik liike jätab pärast munemist oma järglased sinnapaika, kuid mõned valvavad mune kuni koorumiseni ja kaitsevad veel esimestel elupäevadelgi.   Vastkoorunud poegade eest ei hoolitse enamik madusid.

Seevastu on krokodillid väga hoolitsevad vanemad. Nad valvavad kiivalt oma päikese käes arenevaid mune ning kui pojad hakkavad munade sees häält tegema, hammustab emasloom õrnalt munakoore katki ning viib pojad nn lastetuppa, kus nad hoolsa valve all iseseisvat elu alustavad.

Paikades, kus on palju munadest toituvaid loomi, valvavad vanemad kurna (krokodillilised, kobrad, mõned püütonid jt). Püütonite teguviisi võib nimetada isegi haudumiseks - nad põimivad oma keha ümber kurna ja sealjuures tõuseb mao kehatemperatuur ümbritsevast 2-4 kraadi kõrgemale.

Mõned sisalikud ja maod toovad ilmale täielikult väljaarenenud järglasi. Nende munad jäävad pärast viljastumist emaslooma munajuhasse, toituvad seal munarebust ning saavad mõnel juhul toitu ka ema kehast. Kuid siiski arenevad nad nahkkestaga ema organismist eraldatutena. Osal liikidel jääb loode emase munajuhasse kuni koorumiseni ja kehast väljuvad juba koorunud pojad. Seda nähtust nimetatakse munastpoegimiseks, kuivõrd areng toimub muna varutoitainete, mitte emaorganismi arvel nagu imetajatel. Paljud jahedas kliimas elavad roomajad on munastpoegijad, sest ema keha sisemuses on loote arenguks sobivamad tingimused kui pinnasesse kaevatud süvendis või pesas. 
Mitmetel põhjapool elavatel roomajatel, kes tegelikult siiski munevad, jäävad munad emase munajuhasse osaks loote arenemise perioodist ja munetud munades on looted juba osa arengust läbinud.  Roomajate munade areng kestab 2-3 kuud.

Tuleta meelde kahepaiksete sigimist ja too välja sarnasused ning erinevused roomajate ja kahepaiksete sigimise vahel!