Huvitava kujuga luited on kõrbetes. Üks nõlv on neil lausk, teine aga järsk. Selliseid künkaid nimetatakse barhaanideks. Teistest luiteliikidest erinevad barhaanid oma sirpi meenutava kaarja kuju poolest. Lauge nõlv on alati pööratud tuule poole. Tuul keerutab liiva kuni luite harjani. Harja taga tuult ei ole ja liivaterad varisevad alla, moodustades järsu nõlva.

Tuule pidev  kuiva liiva kandmine laugelt nõlvalt järsule viib selleni, et terve küngas liigub tuule suunas edasi. Selline luidete ja barhaanide rändamine võib tuua suurt kahju. Liivakünkad liiguvad asustatud aladele, matavad enda alla aiad, majad ja isegi terved asulad.
Tuiskliivaga peetakse visa võitlust.
Liiv saab liikuda ainult seal, kus puudub taimkate. Seal, kus see esineb, hoiavad taimede juured liiva kinni.
Seepärast püütakse liivaaladel igati taimkate eest hoolitseda. Sinna, kus  see puudub, istutatakse puid ja põõsaid ning külvatakse rohttaimi.
Läänemere rannikul, kus on palju luiteid, istutatakse luidetele mände ja pajusid, et tuul liiva edasi ei kannaks.
Väga kuiva kontinentaalse kliima tingimustes ei saa ei mänd ega paju kasvada. Seevastu kasvavad barhaanidel hästi saksauul ja mõned rohttaimed.
Esimene tungib oma pikkade juurtega sügavale barhaanidesse, teised moodustavad nende pinnal tiheda võrgu. Nii takistavad taimede juured liiva edasiliikumist