Geoloogi (inimese, kes uurib Maa, eriti maakoore koostist, ehitust ja teket) töö sarnaneb mõnes mõttes ajaloolase tööga, vahe on ainult selles, et kui ajaloolane saab teda huvitavate ürikutega tutvuda arhiivis, siis geoloogi jaoks on arhiiviks Maa ise oma üksteise peale kuhjunud kihtidega.

Geoloogilise arhiivi loojatel – tuulel, vooluvetel, hoovustel, vulkaanidel jt on väga erinev käekiri.
Üldjuhul on siiski nii, et mida vanemad on kihid, seda sügavamal nad asuvad ning mida paksemad nad on, seda kauem kulus aega nende kuhjumiseks.
Mõnedes tingimustes kuhjuvad paksud kihid väga lühikese ajavahemiku jooksul, teisal (näiteks ookeanide põhjas) seevastu kulub õrnõhukeste kihtide ladestumiseks sadu aastatuhandeid. Samal ajal on väga vanad kihid Maa sisejõudude toimel kohati kõrgele üles tõstetud, noored kihid aga sügavale alla vajunud.

Ühtlasi võivad kihid olla kurrutatud, moonutatud, pankadeks rebitud ja korrapäratult üksteise peale paisatud.

Ent ometi on selleski kaoses võimalik korda luua. Selleks kasutavad geoloogid ajaarvestuse meetodeid. Need võivad olla suhtelised (vaadeldav kiht on teisest noorem, vanem või sellega ühevanune) või absoluutsed, väljendudes konkreetsetes ajaühikutes.

Maa ajalugu jaotatakse väga pikkadeks perioodideks – aegkondadeks.

Aegkonnad ei ole ühesuguse pikkusega, hilisemad aegkonnad on tunduvalt lühemad kui varasemad, sest neid me tunneme hoopis halvemini kui aegkondi, mis on meie ajale lähemal.                         Eristatakse viit aegkonda: ürgaegkond, aguaegkond, vanaaegkond, keskaegkond, uusaegkond. Aegkonnad jagatakse omakorda lühemateks perioodideks – ajastuteks.

MIllisteks perioodideks jaotatakse Maa ajalugu?

...........................................................................................................................................................